"Kääbik" (Menukirjandus)

"Kääbik"
J. R. R. Tolkien

Sisukokkuvõte:

 Raamat “Kääbik” räägib lõbusast seiklusest, mis toimub võlumaal. Peategelaseks on kääbik nimega Bilbo Baggins. 
 Bilbo nagu kääbikud ikka, on rahuliku, koduse eluviisiga pisike olevus. Ühel päeval võtab ta vastu ootamatult saabunud külalise. Külaline on nimelt vana ja tuntud võlur Gandalf. Võlurihärra teeb Bilbole pakkumise temaga kaasa teha üks suur seiklus, mille lõpus saab kääbik niivõrd palju kulda, et sellest piisaks vabalt elulõpuni. Kääbik lubab selle pakkumise üle mõelda ning lepib Gandalfiga uue kohtumisaja kokku. Järgmisele kokkusaamisele ei ilmu võlur üksinda. Nimelt võtab ta kaasa käputäie päkapikke. Päkapikkude nimed on: Dwalin, Balin, Kili, Fili, Dori, Nori, Ori, Oin, Gloin, Bifur, Bofur, Bombur ja Thorin. Viimane neist oli Durini rahva pagenduses kuningas. Selgub et Gandalf pakkus Bilbot Thorini vennaskonnale murdvargaks. Nimelt oli lohe röövinud aastaid tagasi tema rahvalt ülisuure varanduse, laastanud kogu maa ning kõigelõpuks teinud selle veel enda omaks. Bilbo ülesandeks oli varandus lohekoopast varastada. Kuna isand Baggins pole mingi murdvaras, siis ta kahtleb alguses, kas üldse päkapikke aidata. Kahtlustele teeb lõpu kääbiku sisemusest üleskerkiv seiklusjanu. Nimelt meenuvad lood suurtest aaretest, ohtlikest seiklustest jne, mida ta noorena oli Gandalfi käest kuulnud. Niisiis on isand Baggins nõus päkapikkudele teeneid osutama.
 Ja nii algab suurim seiklus, millest üks kääbik eales osa oli võtnud. Isand Bilbo rändab koos päkapikkude ja võlur Gandalfiga itta: Üksildase Mäe poole. Teekonnal Mäeni kohtuvad vennaskondlased trollidega, mäekollidega, Beorniga, metsahaldjatega. 
 Enne Sünklaant pidid päkapikud, isand Baggins ja võlur ületama Udumäed mis kubises mäekollidest. Olles parasjagu lõksus mäekollide koobastes, leiab Bilbo “asja võtme”, õigemini võlusõrmuse. Sõrmus oli eriline seetõttu, et kohe kui see sõrme libises, muutus kandja nähtamatuks. Ilmas selle sõrmuseta ei oleks Bilbo oma missiooniga hakkama saanud. Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas.
  Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas. Tema ei sallinud sissetungijaid, kuid oli seegi poolest aus ja viisakas olevus. Sünklaane ida äärealadel elas järvelinnas Esgarothi rahvas. To rahvas oli julgenud lohemäele eriti lähedale tulla. Siiski ei tohiks seda imeks panna, kuna isegi linnapea oli lohe suhtes skeptiline. Noorem linnarahvas isegi ei uskunud, et Smaugi üldse olemas on. Seega kui ühel heal päeval kääbik ja 13 päkapikku järvelinna jõuavad peetakse neid algul petisteks ning varasteks. Õnne kombel võetakse ikkagi vanade linnaelanike sõna kuulda ja Sõrmusevennaskonda kostitatakse rikkalikult. (Linnapea soovib oma head mainet hoida seega otsustab ta vennaskonda toeatada)
 Tühermaa mis lohelossi ja linna eraldab kujuneb üpris ebamugavaks, kuid kuld inspireerib päkapikke ja nad läbivad selle. Leides koopa tagaukse (või salakäigu) sisenevad nad sinna. Laager püsti ning asuvad Mäe übrust/sisemust uurima. Lohe voodiks on ilmatu suur kulla ja vääriskivi hunnik, millest päkapikud joobuvad, Bilbo aga ei kaota pead ning peab lohega läbirääkimisi. Tänu nähtamatuks tegeva sõrmuse abil koletis teda ei näe, kuid tunneb vaid lõhna, mis tema kohalolekust märku annab. 
 Enne seda kui kääbik oli lohejuurest põgenenud salaukse (tagaukse) juurde, kus päkapikkude laager asus, teeb Baggins lohele teatavaks, et nad kasutasid linnarahva abi. Seega tõuseb lohe lendu ning võtab suuna linnale. 
 Inimesed võitlevad visalt ning üks kindla käega vibukütt saadab noole just lohe kõhu alla soomusevabasse kohta ja surmab sellega hiiglase. Lohetapja nimi on Bard, to saab hiljem ka uueks linnapeaks kuna vana oli neljatuule poole plehku pannud.
Nüüd, kus lohe on hävitatud paistab kõik korras olevat ja suuremoht möödas. Kuid nii see tegelikult ei ole. Nimelt varandus inspireerib ka teisi Ürgmaa elanikke.
 Algab metsik lahing “hea ja paha” vahel. Ühelpool inimesed, haldjad, kotkad, karud ja päkapikud, teiselpool mäekollid, trollid ning verejanused hundid. Lahingus saab surmavalt haavata päkapikkude pealik Thorin, kuid siiski “hea” võidab ja koos alitsatakse kurjakuulutav vaenlane.
 Bilbo missioon on täidetud, tegelikult oli juba siis täidetud kui varandus päkapikkudeni jõudis. 
Nüüd võis isand Baggins tagasi koju oma rahulikku Kääbiklasse suunduda.
Seiklus oli selleks korraks lõppenud.

Lugejapoolne hinnang:

 Raamat “Kääbik” pajatab äärmiselt huvitava loo kääbikust nimega Bilbo ja tema suurest seiklusest lohemäele. Kõik oli haakuv/kaasahaarav. Ilmselt mida rikkalikum on lugeja fantaasiamaailm, seda 
kõitvama ta raamatu leiab. Jälgisin seda teost kui filmi, läksin ise seiklusega kaasa. Kahjuks on raamat vaid 300~ lehekülge pikk niiet parajalt lühike seiklus nii paeluva raamatu kohta. : )