"Carmen"

“Carmen”
Prosper Merimee


  Romaani analüüs:


 Tegevus saab alguse 1830. aastail Andaluusias, teose lõpus kirjeldab Jose oma elulugu. Tegevuspaiku kirjeldab autor üpris täpselt, mitte liiga põhjalikult. Enamasti on teoses kirjeldatud uhket Hispaania loodust, vaba mustlaselu, kohati ka igapäevast linnaelu. Kuna tegu on romantismiajastu teosega, siis on see normaalne, et lugejale jääb veidike lindprii tunne.

 Ülevaade sündmustikust:

 Rändav geograaf või koguni arheoloog (pole kindel) igastahes on teadlane Hispaanias otsimas Caesar'i viimast lahingupaika (Munda). Ta kahtlustab, et geograafid on selle kindlaksmääramisega puusse pannud.
 Võtnud Cordobast teejuhi ja kaks hobust, pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. Ekseldes Cabra mäestikus arvas ta piki oja üles minnes leida külma vett janu ning kuumuse vastu. Leidis kogemata oaasi sarnase puhkeplatsi, mis oli eemalt peaaegu, et märkamatu. Otsustas seal peatuda.
Teadlane märkas, et lisaks hobustele ja teejuhile on keegi veel seda puhkepaika nautimas. Nimelt röövli sarnane mees. Vööras oli koos hinnalise hobusega. Õnneks või kahjuks ei osutunud ta vaenulikuks. Paari sigariga võluti vööras ära. Kuna öö oli saabumas, otsustati minna Venta del Cuervosse (rongatrahter) üheskoos. Teadlase teejuhis äratas tundmatu vööras, kes endasõnul pidi olema Jose, kahtlust. Rongatrahter oli tõeline urgas! Seal pesitsesid kaks naisolevust: nõgised ning armetuis kaltsudes vana naine ja noor tüdruk.
 Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud.
 Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose! Kõnetas Carmenit kõike muud kui lahkelt ning viis välismaalase majast välja, näidates kätte õige teeotsa, et mitte ära eksida. Kõige lõpuks avastas rändur, et ta kullast kell on kadunud. Otsustas sellest linnast lahkuda ning lõpetada oma töö dominikaanide käsikirjaga.
 Pärast mitmekuulist ümberhulkumist Andaluusias tahtis naasta Madridi, kuid tal tuli uuesti Cordobast läbi sõita. Kohates seal vanu sõpru olid nad väga üllatunud ning õnnelikud, et rändur ikka veel elus on. Talle öeldi, et Jose on trellide taga ning kullast kell üles leitud.
 Välismaalane läks vangi külastama, sigaripakk ühes, et lepitust otsida. Jose võttis ta südamlikult vastu. Josel oli talle ülesanne, nimelt pidi rändur ühe hõbemedaljoni viima Pamplonasse.
 Järgmine päev külastas rändur teda uuesti ning Jose jutustas oma eluloo:

 Jose Navarro sündis Elizondos, Baztani orus. Tema tõeline nimi on hoopis don Jose Lizarrabengoa, bask ning vana kristlane. Temast taheti teha vaimulikku, kuid sellest ei tulnud midagi välja kuna armastas kirglikult sulgpalli. Ühes mängus läks kakluseks Jose ja kellegi Alava poisi vahel, haaranud oma raudkepi tuli Jose võitjaks. Tänu sellele saadeti ta maalt välja. Sattus kokku tragunitega ning astus Almanza ratsarügementi. Sai kiiresti kapraliks ja oli lootust saada ka seersandiks, kuid tema õnnetuseks saadeti valvekorda Sevilla tubakamanufaktuuri. (Manufaktuuris töötab sadu naisi kes palavuse tõttu on sunnitud tihti peaaegu et alasti töötama. Nad rullivad sigareid suures ruumis, kuhu mehed pääsevad vaid veinticuatro (kõrgem politseiametnik) loal.) Korraga sattus ta seal kokku Carmeniga kellesse ka armus..
 Manufaktuurist tormas välja väravavalvur, ta seletas, et sigariruumis tapeti üks naine. Seersant käskis Josel asja uurima minna. Nimelt olevat Carmencita ühe kaastöölisega riidu läinud ja kaastööline kohutaval kombel viga saanud. Seersant nõudis, et Carmen peab vangi viidama. Jällegi sai Jose selle ülesande enda õlule. Teekonnal vanglasse võrgutas Carmen oma naiselikkusega ja kavalusega Jose ära ning sai põgenema (Mao tänaval). Karistuseks Jose degrateeriti ning saadeti kuuks ajaks vanglasse.
 Nüüd oli Carmeni kord Jose'd aidata. Ta saatis mehele vanglasse pätsi leiba, mille sisse oli küpsetatud pisike viil ning kuldraha, kuid vang ei kasutanud neid.
 Pärast vanglast vabanemist tuli Josel vastu võtta veel üks alandus, nimelt saadeti ta tavasõdurina valveposti. (Ta oleks eelistanud mahalaskmist). Pandi valvesse koloneli ukse ette. Seal ootas teda järjekordne üllatus. Carmen oli hakanud oma “mustlasasju” ajama just nimelt koloneli endaga. Mitmeid kordi kohtus Ta Josed koloneli ukse ees. Ühel korral andis ta ka vihje, kus teda leida.
 Jose läks Carmenit otsima ning leidis. See oli esimene kord, mil nad said koos veidi pikemat aega olla...
 Sel hetkel muutus nende suhe näiliselt avatumaks. Nad tülitsesid ja leppisid, Carmeni tujud olid nagu augustikuine ilm (äike). Ühel ajal kadus Carmen ootamatult, Jose otsis teda igalt poolt, kuid ei midagi. Lõpuks ühel päeval ilmus Carmen koos rügemendi leitnandiga Dorothea juurde (Carmen elas seal alaliselt, kuigi on teada, et mustlastel pole kindlat elupaika). Leitnand läks marru nähes Joset seal majas. Neil läks võitluseks ning leitnand sai surma.
 Nüüd oli Jose kaelani supis ja tagasiteed enam ei olnud. Temast oli saanud mõrvar ja muud üle ei jäänud kui kurjategija elukombed omaks võtta. Ta hakkas salakaubavedajaks. Oli mestis salakaubitsejate kambaga mille pealikuks või juhiks oli Dancairo. Jose't võeti kurjategijate poolt lahkesti vastu, talle meeldis salakaubitseja elu rohkem kui sõduri: nüüd oli Josel kallim, raha, vabadus ning isegi südametunnistuse piinad ei vaevanud.
 Kuid nii värviliseks olud ning suhted ei saa jääda. Elu juhtivaks jõuks on muutus ning miski ei kesta igavesti ühesugusena. Dancairo teatas Josele, et Carmen oli saanud hakkama suure julgustükiga, nimelt päästis ta oma romi (abikaasa) Tarifa vanglast. Jose võttis selle uudise nördimusega vastu. Varsti nägigi Jose Carmeni uut kallimat Garcia Ükssilma, to oli ehtne kaabakas.
 Järgmisel päeval neid rünnati, enamus kamba liikmeid jooksid laiali jättes kõik maha. Garcia, Carmen, Jose, Dancairo ja üks poiss Remendado ei kaotanud pead. Viimane neist sai põgenemises haavata ning Garcia laskis ta maha, et liikumist mitte aeglustada haavatuga. Nad jäid õhtul laagrisse kuhugi tihnikusse. Hommikul tõi selstkonnadaamiks maskeerunud Carmen neile toitu ning muulad. Ta juhatas neid turvalisse kohta. Veel teatas ta, kus teed pidi liiguvad kaks inglise milordi. Carmenilt saadud info osutus tõeks ning nad said inglaste käest kobeda saagi.
 Carmen oli “mustlasasju” ajamas Gibraltaril ning keegi pidi minema sinna teateid koguma. Kuna Ükssilm ja Dancairo olid liiga tuntud sealkandis, siis minejaks oli Jose Navarro.
 Jose maskeerus apelsinimüüjaks. Lõpuks leidis ta ka Carmeni. Seekord oli Carmencita ühe inglasest ohvitseri ära võlunud. Josel lubati isegi ohvitseri majja tulla, sest Carmenil oli isu aplesinide järele. Mustlanna ja Jose suhtlesid teineteisega baski keeles nii, et inglane ei saanud aru mis Carmenil parasjagu käsil on. Nimelt tahtis Carmen inglasest milordi paljaks röövida, ta maja endale võtta jne. Selleks aga tuli inglane tappa. Mustlanna andis Josele teada, et milord viib ta Rondasse. Teel pidi jõuk neid ründama nii, et inglane sureks.
 Jose oli plaaniga päri ning suundus tagasi oma seltsimeeste juurde. Seal kiskus ta tüli üles Ükssilmaga, nad võitlesid ning Garcia sai surmavalt haavata. Nüüd tundis Jose end võitmatuna kogu maailma ees kuna Carmen kuulus ainult temale. Nad suutsid kahekesi Dancairoga inglased tappa. Need kellega Carmen ühes oli. Carmen oli Jose rom (abikaasa) ning paar kuud nad elasidki niiviisi. Enamjaolt tegelesid salakaubavedamisega, harva röövimisega. Nad olid ka paar lisa liiget jõuku saanud, ustavamad kui eelmised. Ainult ükskord Malagas tegi Carmen Jose rahutuks, nimelt tahtis ta uuesti korrata analoogset trikki inglastega. Jose tormas kiiresti Malagase ning vedas Carmeni seal minema. Carmencita teatas, et armastab teda vähem olles tema rom, ta koguni ähvardas Joset tappa. Õnneks Dancairo lepitas nad. Kuid suhtele oli suur negatiivne jälg jäänud.
 Mõni aeg hiljem ründas neid üks väesalk. Dancairo tapeti ja veel kaks kaaslast, teised kaks võeti soldatite poolt vangi. Jose sai raskelt haavata kuid tänu väledale hobusele ta siiski pääses. Samal ajal oli Carmen Granadases. Ta ruttas silmapilk kohale ning hoolitses Jose eest ülimalt hästi. Niipea kui jalad jälle kandsid, viis ta Jose saladuskatte all Granadasse varjupaika. Rohkem kui poolteist kuud veetis ta seal, lõpuks kui terveks sai tahtis ta uut elu alustada. Ta kutsus Carmeni enesega Uude Maailma (Ameerika), kuid to keeldus täielikult. Mustlanna lihtsalt ei suutnud oma vabu elukombeid maha jätta.
 Selkorral jäi Jose veel nõusse, vastumeelselt. Ei saa ka jätta kirjeldamata lugu Carmeni uuest sihtmärgist. Selajal kui Jose Granadas peidus oli, toimusid seal härjavõitlused. Carmenile oli silma jäänud üks edukas härjavõitleja Lucase nimeline poiss. Jose kuulis sellest ning nõudis, et Carmen enam Lucasega tegemist ei teeks. Õnneks lahkus pikadoor Malagasse. Josel oli salakaubavedamistega palju tegemist ning Carmen kohtas uut märklauda kelleks osutus välismaalasest teadlane. Nagu juba mainitud siis Carmen varastas temalt ainult kullast kella, kuid ta himmustas ka raha. Josel ja Carmenil oli äge vaidlus selle pärast. Jose lõi oma romi ning viimane hakkas meeleheitlikult nutma.
 Kolme päeva pärast oli Carmen rõõmus nagu ikka, ta teatas, et läheb Cordobasse pidustustele. Jose juurdles Carmeni meelemuutuse üle ning kahtlustas et viimane maksab talle kätte. Kuulis, et Cordobas toimuvad härjavõitlused. Jose tormas sinna ning leidiski Carmeni. Mees oli marus nähes, kuidas Lucas ulatas mustlannale lehvi, mille ta oli härja küljest rebinud. Härg võttis Jose eest kätte maksta. Lucas kukkus koos hobusega üle kaela ning härg tormas neile mõlemale otsa. Üldine segadus pealtvaatajate hulgas ning Carmen oli juba kadunud. Jose läks majja kus Carmen välismaalaselt kella varastas. Ta ootas mustlannat ning to lõpuks saabuski. Jose, käskinud enesega kaasa tulla. Nad ratsutasid kogu öö ühte kõrvalisse ventasse.
 Jose palus Carmencitalt viimast korda, et to temaga Ameerikasse tuleks ning uut elu alustaks, kuid viimane vastas alati eitavalt. Jose ütles, et ta on tüdinenud mustlanna armukesi tapmast, nüüd tapab ta mustlanna endi. Enne käis Jose veel eraku juurest läbi, et korraldada missa Carmenile. Seejärel suundus ta Carmencita juurde tagasi ning lausa anus, et to Ameerikasse tuleks, kuid Carmen oli oma otsuses kindel. Ta ütles, et ei armasta enam meest ning ei taha temaga olla. Jose tõmbas pussi välja ning surmas sellega Carmeni. Mattis laiba metsa ning kihutas Cordobasse end üles andma. Ta ütles, et oli tapnud Carmeni, kuid laiba asukohta ei paljastanud.

 Tegelased:

Jose Lizarrabengoa- Jõuline, pikka kasvu mees. Vanust: kuskil 30-40 ringis ehk. Temperamendilt pigem rahulik kui kergesti ärrituv. Ilmselt on tegemist inimesega kes neelab enamuse probleemidest alla kui purskab need avalikkuse ette tekitades paanikaid/draamasid. Jose oli iseloomult aus ning sõbralik, ainus mis teda ei soosinud oli õnn.
Carmen- Välimuselt ülimalt veetlev mustlannade kohta, oma ilu oskas ta ka hästi kasutada meeste ninapidi vedamisel. Kuid seesama ilu võiski talle hukatuseks saada. Salakaval, petlik, kohati lapsik. Jäi mulje, et ta on oma parimas eas (välimust arvestades). Mustlanna nagu ta oli.. Nende elukäik on täis ühestkohast-teise jooksmist, petmisi, röövimisi. Ilmselt selline inimene ei tea isegi täpselt mis on tõsi ning mis on tema enda väljamõeldis.
Teadlane/välismaalane/rändur- Ilmselt on tegemist autori enesega.
Dancairo- Tundus sõbraliku ning ustava inimesena. Täpselt 50 aastane. Oli ustav oma jõugu liikmetele.
 

Huvitavate mõtetega tsitaadid:

„Koera ja hunti ei saa kauaks paari panna.“
„Ma kannan küll villa, aga lammas ma ei ole.“
„Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!“ (Jeesus K. on midagi sarnast V. Testamendis öelnud.)
„Endast rääkides, satud hoogu.“
„Jões, mis kohiseb, leidub kas palju vett või palju kive.“ 

 Teose idee:

Autor annab ülevaate kurjategijate, mustlaste jms elust ja tõekspidamistest. 

 Lugejapoolne hinnang:

 No mis seal salata. Naistega peab ettevaatlik olema (eriti veetlevatega) ükskõik mis rahvusest nad ka ei oleks, naine ning naiselikkus käib alati käsikäes (erandlikel juhtudel ei ole see nii). Ma usun, et paljud selle raamatu fännid sooviksid, et ka nende elus leiaksid aset sarnased sündmused, just nagu Josega juhtus. Niisiis võin väita, et väga paljude jaoks on raamat kõitev. Raamatut oli huvitav lugeda, sarnanes veidike Hollywoodi western filmidega ainult indiaanlasi ei olnud. 
 Olen väga väga ammu mustlasi kohanud, kahjuks olin nii väike, et mäletan ainult nende suurt vankrit ning heledat sõiduautot mille järel vanker ühendatud oli. Vankris oli igasugu kirju pudipadi, mida nad püüdsid meile maha müüa.