Füüsika referaat
Elekter
Elekter on nähtuste kompleks, mis põhineb elementaarosakeste teatud fundamentaalsel omadusel, mida nimetatakse elektrilaenguks. Positiivse või negatiivse elektrilaenguga osakesed tekitavad elektromagnetvälja ja alluvad selle toimele.
Sõna "elekter" tuleneb vanakreeka sõnast ēlektron 'merevaik'. Nimetuse motiiviks on see, et merevaik hõõrdumisel elektriseerub ehk omandab elektrilaengu.
Sõna "elekter" ei ole praegu kasutusel terminina. Varem on füüsikas selle all mõistetud elektrilaengut (elektrihulka). Praegu mõistetakse üldkeeles elektri all kõige sagedamini elektrienergiat või elektrivoolu.
Elektrienergia on elektrilaenguga osakeste suunatud liikumisel põhinev energialiik, mida on lihtne transportida ja muundada. Elektrit toodetakse elektrijaamades ning transporditakse elektriliinide ja trafode abil. Elektrit tarbivad elektrimootorid, küttekehad, valgustid, arvutid jms.
Elektrivool on positiivse või negatiivse elektrilaenguga laengukandjate korrapärane liikumine.
Laengukandjate korrapärast liikumist elektri- või pooljuhis elektrivälja mõjul nimetatakse juhtivusvooluks.
Elektrilaenguga laetud makroosakeste või kehade liikumist vaakumis või keskkonnas, millel puudub elektrijuhtivus, nimetatakse konvektsioonvooluks.
Seotud elektrilaengute ehk dielektrikute aatomite ja molekulide koostisse kuuluvate osakeste elektrilaengute ning ioonvõrega kristalliliste dielektrikute ioonide laengute liikumist dielektrikus, mis muudab dielektriku polarisatsiooni, nimetatakse polarisatsioonvooluks.
Elektriväli on elektrilaengu poolt tekitatud ruumis leviv pidev väli ja mis mõjutab ruumis paiknevaid teisi elektrilaenguid. Elektrivälja levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Elektriväli on elektromagnetvälja piirjuht.
Elektrivooluga kaasnevad nähtused
Elektrivooluga kaasneb alati magnetväli.
Elektrivoolud kui magnetvälja allikad jagunevad omakorda makroskoopilisteks vooludeks nagu juhtivus– ja konvektsioonvool ning molekulaarseteks vooludeks nagu mikro– ja nihkevool, mis vastavad laetud osakeste liikumisele aine aatomites, molekulides ja ioonides.
Muutuva vahelduvelektrivälja toimel tekib pöörismagnetväli. Pöörismagnetväljaga omakorda kaasneb elektrivool, mida kutsutakse nihkevooluks. Nihkevoolu olemust väljendavad Maxwelli võrrandid.
Elektrivoolu liigid
Eristatakse kahte liik elektrivoolu: alalisvool ja vahelduvvool.
Alalisvooluks nimetatakse voolu, mille suund ja tugevus ajas ei muutu. Suunaks on valitud positiivsete laengukandjate liikumise suund ( vooluringis plussilt miinusele). Alalisvoolu tekitavad alalispinge allikad, näiteks akud ja patareid.
Vahelduvvooluks nimetatakse elektrivoolu, mille suund ja tugevus perioodiliselt muutuvad.
Tänapäeva elektrijaotusvõrkudes on üldjuhul ülekantav elektrivool 3 faasiline vahelduvvool. Alalisvoolu kasutatakse seal, kus on vaja võrgust sõltumatut toiteallikat – akut autol või taskutelefonis, toiteelementi käe- või seinakellas. Alalisvooluga töötab praegu veel enamus transpordivahendeid – elektrirong, tramm, trollibuss. Elektrienergia saadakse nende jaoks aga vahelduvvooluvõrgust alaldusalajaamade kaudu. Alalisvooluga töötavad ka elektrokeemilised ja galvaanikaseadmed. Vahelduvvoolu saamiseks enamkasutatav on siinuspinge, raadiotehnikas kasutatakse näiteks ka saehammaspinget.
Elektrijuhid
Elektrijuht ehk juht on materjal, mis sisaldab liikuvaid elektrilaenguga osakesi (kõige sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 10–6 Ω∙m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus. Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse isolaatoriks.
Kui elektrilised potentsiaalid juhi eri punktides on erinevad, siis vastavalt Ohmi seadusele läbib juhti elektrivool.
Juhtide elektrijuhtivust iseloomustatakse tavaliselt eritakistusega. Mida väiksem on eritakistus, seda paremini juht elektrit juhib.
Paljud elektrijuhid on metallid, kuid on ka mittemetallilisi elektrijuhte.
Transformaator
Transformaator ehk trafo on elektromagnetiline seade (elektrimasin), mis võimaldab muuta vahelduvvoolu voolutugevust ja pinget voolusagedust muutmata. Transformaatori nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast transformare ehk muundama.
Transformaatorite võimsus võib olla väga erinev murdosast V A kuni GV A ja pingega kuni sadade kilovoltideni.
Magnetism
Magnetväli eksisteerib alati vooluga juhtme ümber. Püsimagnet on keha, mis säilitab magnetilised omadused pikema aja vältel. Sõna magnet on tulnud Kreeka linna Magnesia nime järgi. Magneti poolused- kohad, kus magnetiline toime on kõige tugevam. Magnetnõela põhjapooluseks nim. poolust, mis pöördub põhja poole. Magnetvälja kokkuleppelist suunda näitab magnetnõela põhjapoolus.
Magnet võib magnetilised omadused kaotada kahel juhul:
1) Kui teda tugevasti koputada.
2) Kui teda kõrge temperatuurini kuumutada.
Magneetumine on nähtus, mille korral magnetvälja paigutamise tulemusel tekitab aine ka ise magnetvälja.
Magnetvälja põhiomadused:
1) magnetvälja tekitab elektrivool
2) magnetväli avaldab mõju elektrivoolule.
Voolu magnetväli
Vooluga juhe avaldab magnetväljale orienteeruvat mõju.
Ampere’i hüpotees - aine magnetilised omadused on ära määratud temas toimuvate ringvooludega.
Kahe ühepikkuse vooluga juhtme vahel esinevad järgmised seaduspärasused:
1) paralleelsete juhtmete vahel on jõud maksimaalne
2) eristuvate juhtmete korral jõud ei mõju.
Kui voolusuunad on samasuunalised mõjub juhtmete vahel tõmbejõud. Kui voolusuunad on vastassuunalised mõjub neile tõukejõud.
Jõud on alati risti juhtmelõiguga, millele ta mõjub.
Juhtmelõikude vahel mõjuv jõud:
1) on võrdeline voolutugevusega
2) on võrdeline juhtmelõikude pikkusega
3) on pöördvõrdeline juhtmelõikude kaugusega
Aine magnetilised omadused
Ampere’i hüpotees - aine magnetilised omadused on määratud tema sees toimuvate ringvooludega. Kui ringvoolude tasandid on korrapäraselt ilmnevad ainel magnetilised omadused, kui korrapäratult siis ei ilmne. Curie temperatuur on temperatuur, millest kõrgemal aine magnetilised omadused kaovad.
Magnetiline läbitavus näitab, mitu korda on magnetinduktsioon aines suurem kui vaakumis.
Magnetilise läbitavuse järgi jagatakse ained:
1)diamagneetikud - (magn. läbitavus on väiksem 1- st) ained, mis veidi nõrgendavad talle mõjuvat magnetvälja.N: kuld,hõbe,vask.
2)paramagneetikud - (magn. läbitavus on 1- st veidi suurem) ained, mis veidi tugevdavad talle mõjuvat magnetvälja.N:alumiinium,volfram,mangaan,kaalium,naatrium.
3)ferromagneetikud - (magn. läbitavus on 1- st palju palju suurem) ained, mis tugevdavad talle mõjuvat magnetvälja tuhandeid kordi.N:raud,nikkel,koobalt.
Ferromagneetiku ühe osakese magnetväli on väga tugev, seetõttu suudavad ferromagneetiku osakesed vastastikku üksteise magnetvälja tugevdada, mille tulemusel tekivad iseeneseliku magneetumise piirkonnad, mida nim.domeenideks.
Ferromagneetikud jagatakse:
1) magnetiliselt kõvad - nende domeenid säilitavad kindlalt magneetumisel omandatud seisundi.
2)magnetiliselt pehmed - neid kasutatakse magnetvälja tugevdamisel.
Elektromagnetväli
Elektromagnetväli on elektromagnetilist vastastikmõju vahendav ühtne väli, mille piirjuhtudeks on elektriväli ja magnetväli. Elektromagnetväli võib levida elektromagnetlainena, milles elektriväli ja magnetväli perioodiliselt muutuvad.
Mehaanika
Mehaanika on füüsika haru, mis uurib kehade paigalseisu ja liikumist ning nende põhjusi (jõudude mõjumist).
Mehaanika põhiseadused töötasid välja Galileo Galilei ja Isaac Newton. Kuni 19. sajandini arvati, et kõik füüsikalised nähtused on seletatavad mehaaniliste protsessidega. Tänapäeval on teada, et paljudes füüsika valdkondades on oma seaduspärasused, mis ei taandu mehaanikale, ning et Newtoni versioonis on mehaanika vaid tegelikkuse lähendus, mis näiteks relativistlike süsteemide puhul ei ole rakendatav (nende puhul on tarvis rakendada relatiivsusteooriat). Ometi jääb mehaanika koos oma mõistetega, nagu massi- ja jõumõiste, füüsika üheks aluseks.
Mehaanikat jaotatakse:
*Tahkete kehade mehaanikaks
*Vedelike mehaanikaks
*Gaaside mehaanikaks
Peenema jaotuse järgi:
*Klassikaline mehaanika
*Staatika (kirjeldab jõudude jaotust paigalseisvas süsteemis)
*Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude)
*Dünaamika (kirjeldab liigutatavate kehade käitumist ja neile mõjuvaid jõude)
*Kineetika
*Võnkumise teooria
*Tehniline mehaanika
*Masinate dünaamika
*Materjaliõpetus
*Tugevusõpetus (elastostaatika)
*Teoreetiline mehaanika
*Staatika
*Kinemaatika
*Dünaamika
*Statistiline mehaanika (kirjeldab paljudest osakestest koosnevate süsteemide käitumist, näiteks termodünaamikas)
*Erirelatiivsusteooria (on vajalik süsteemide puhul, mille kiirus on lähedane valguse kiirusele)
*Üldrelatiivsusteooria
*Kvantmehaanika (on vajalik mikromaailma kirjeldamiseks)
*Hüdromehaanika ehk Voolamise mehhaanika
*Hüdrostaatika
*Hüdrodünaamika
*Aerodünaamika
Mehaaniline liikumine
Liikumine ehk mehaaniline liikumine ehk mehhaaniline liikumine on füüsikas (mehhaanikas) kehade või osakeste ümberpaiknemine ehk nihkumine ruumis ehk asukohavahetus ehk asukoha muutumine ajas (aja jooksul) teatava (üldjuhul muutuva) kiirusega ja liikumise trajektoori järgi.
Masspunkti liikumine piirdub asukoha muutumisega. Jäiga keha või kehade süsteemi puhul lisandub massikeskme asukoha muutumisele (kulgliikumine) keha või kehade osade vastastikuse asendi muutus (pöördliikumine).
Liikumine võib olla ka keha mõõtmete ja kuju muutumine.
Keha liikumine ja materiaalse punkti liikumine
Igal kehal on mõõtmed: keha eri osad paiknevad eri kohtades ruumis. Seetõttu liiguvad keha liikumisel selle eri osad üldjuhul erinevalt. Seda tuleb keha liikumise kirjeldamisel arvestada.
Paljudes mehhaanika ülesannetes võib keha eri osade asukoha erinevuse arvestamata jätta. Kui keha mõõtmed on väikesed võrreldes kaugusega teistest kehadest, võib keha liikumist vaadelda nii, nagu liiguks üksainus punkt (materiaalne punkt). Niiviisi tehakse näiteks siis, kui uuritakse planeetide liikumist ümber Päikese.
Kui keha kõik osad liiguvad ühtemoodi (igal hetkel on kõigil keha osadel ühesugune kiirus), siis sellist liikumist nimetatakse kulgliikumiseks. Ka kulgliikumise puhul võib keha liikumist vaadelda materiaalse punkti liikumisena, sest liikumise iseloom ei olene sellest, keha millise osa liikumist vaadeldakse.
Liikumisest klassikalises mehaanikas
Kuni 19. sajandi lõpuni olid Isaac Newtoni poolt teoses "Loodusfilosoofia printsiibid" aksioomide või postulaatidena sõnastatud liikumisseadused füüsika aluseks. Nendel seadustel põhinevat mehhaanikat nimetatakse tänapäeval klassikaliseks mehhaanikaks ehk Newtoni mehhaanikaks. Klassikalisel mehhaanikal põhinevad liikuvate kehade trajektooride ja jõudude arvutused olid väga edukad, kuni füüsikutel tekkis võimalus mõõta ja vaadelda väga kiireid füüsikalisi nähtusi.
Relativistlik mehhaanika
Väga suurte kiiruste puhul ei anna klassikalise füüsikal põhinevad arvutused enam õigeid tulemusi. Selle asemel kasutatakse Albert Einsteini relatiivsusteooriat. Väikeste kiiruste puhul jääb relatiivsusteooria ja klassikalise füüsika vaheline erinevus mõõtmisvea piiresse, mistõttu kasutatakse Newtoni mehhaanikat, mille arvutused on lihtsamad.
Valguse kiirusest palju väiksemate kiiruste korral võib liikuva keha massi ja pikkust lugeda konstantseks. Valguse kiiruse lähedaste kehade (näiteks elektronide) liikumist kirjeldab erirelatiivsusteooria. Mass ja pikkus muutuvad Lorentzi teisenduste järgi.
Liikumise põhjused
Liikumise iseloomu muutumise põhjustena vaadeldakse füüsikas jõude. Liikumise põhjustega tegelev mehhaanika haru on dünaamika. Kinemaatika uurib liikumist põhjustele tähelepanu pööramata.
Sirg- ja kõverjooneline liikumine
Punktmassi sirgjoonelisel liikumisel võivad muutuda kiirusvektori moodul ja suund, kuna siht jääb samaks. Kõverjoonelisel liikumisel võib muutuda ka kiirusvektori siht.
Kulg- ja pöördliikumine
Jäiga keha niisugust mehaanilist liikumist, mille puhul keha kõigi punktide trajektoorid on paralleelsed ja kujult ühesugused, nimetatakse kulgliikumiseks ehk translatoorseks liikumiseks.
Kui keha kõik punktid liiguvad mööda ringjooni, mille keskpunktid asetsevad ühel ja samal liikumatul sirgel, siis on tegemist mehaanilise liikumisega, mida nimetatakse liikumist pöördliikumiseks ehk rotatoorseks liikumiseks.
Üldjuhul koosneb jäiga keha mehaaniline liikumine kulg- ja pöördliikumisest.
Kasutatud materjal:
http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht
http://www.miksike.ee/
Thursday, June 11, 2009
"Isa Goriot"
„Isa Goriot“
Honore de Balzac
Teose tegelased:
Härra Vautrin – Tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin'iks.
Proua Courure – Sõjaväeleitnandi lesk.
Proua Vauquer – Pansionaadi omanikust leskproua.
Isa Goriot – Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast.
Victorine Taillefer – Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega.
Preili Michonneau – Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini.
Eugene de Rastignac – Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma.
Horace Biancon – Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber.
Cristophe – Pansionaadi toapoiss.
Sylvie – Pansionaadi toatüdruk.
Paruniproua Delphine de Nucingen – Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub.
Krahvinna Anastasie de Restaud – Isa Goriot'i teine tütar.
Härra Poiret – Vanahärra, kes käis tihti pansionaadis lõunatamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant.
Vikontess de Bauseant – Eugene sugulane. Vikontess viis ta Pariisi kõrgseltskonda.
Sisu kokkuvõte:
Raamatus kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati ja selle külastajaid. Vauqueri lesk tahab Goriot´ga abielluda, sest arvab, et Goriot on rikas ja mõjuvõimas mees. Ta loobub sellest plaanist, nähes, et mees polegi nii jõukas. Isa Goriot´i külastavad noored neiud, kes tegelikult on ta tütred. Auahne üliõpilane Eugene soovib kohta Pariisi kõrgseltskondades. Selleks palub ta abi oma tädi proua de Marcillacil'i käest. Tädi saadab kirja oma kaugele sugulasele vikontess de Beauseantile, et see Eugene oma tiiva alla võtaks. De Bauseant võimaldab Eugene´il ballile minna, kus noormees armub Goriot´ tütresse, täpsemalt Anastasiesse. Victorine läheb oma isa juurde, kuid tulutult, nimelt saadetakse ta tagasi ilma, et oleks isa näinudki. Ta teeb seda igal aastal, ning igakord luhtunult. Noorhärra Eugene külastab proua de Restaud´le, kust leiab eest proua armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga. Bauseant'i armuke on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea. Vikontess räägib Eugene´ile sellest, kuidas Goriot'i tütred isa hülgasid ning annab näpunäiteid seltskonda pürgimise saladustest. Eugene nõuab oma perekonnalt talle viimased säästud saata, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin'il on Eugene´ile varuks plaan. Täpsemalt seesugune: Eugene proovib ära võluda Victorine, kui see õnnestub, siis Vautrin'i üks sõber mõrvab Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandus läheb tema ainsale lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile kenakese summa tüdruku kaasavarast. Paraku Eugene ei ole nõus. Eugene külastab jälle vikontessi ning to kutsub ta õhtusöögile. Pärast õhtustamist lähevad nad teatrisse. Teatris markii d´Ajuda tutvustab Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidab peatselt paruniproua poolehoiu. Isa Goriot kohtleb Eugene´i kui oma poega, sest noorhärra on võitnud tema tütre poolehoiu. Igakord kui üliõpilane kohtab Goriot´i tütart, siis pärast ta räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib suure raha peale ja tema õpinugud jäävad tahaplaanile. Teda tabab suur raha puudus. Vautrin kasutab seda hetke ära ja tuletab talle meelde oma plaani. Eugene lähebki kaasa, võrgutades Viktorine. Nimelt on enne seda jäänud Vautrinile suure summa võlgu. Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna. Eugene on meelt muutnud ning sellepärast ei pea plaan vett.. Politseiinspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Goriot'i tütardel on probleeme oma abikaasade ning varaga ja see kurnab Isa Goriot'i, lõpuks ta haigestub raskelt. Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Lõpuks Isa Goriot sureb. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
Isiklik arvamus teosest:
Teos oli realistlik, see peegeldas hästi ajastut, mil nod sündmused toimusid. Balzac kirjeldab asju ausalt ja ilma hämamiseta, ta toob välja kõik need tavad, näiteks sõltuvus rahast, kõrgseltskondadest, võltsarmastusest. Näitab elu oma tegelikkuses. (Realismiajastu) (Pilt Balzac'ist pärineb Vikipeediast)
Honore de Balzac
Teose tegelased:
Härra Vautrin – Tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin'iks.
Proua Courure – Sõjaväeleitnandi lesk.
Proua Vauquer – Pansionaadi omanikust leskproua.
Isa Goriot – Isa, kes on pühendunud kogu oma elu kahele tütrele. Paraku nod tütred ei hooli põrmugi oma isast ning soovivad vaid rikkusi. Isa Goriot sureb ahastusest oma tütarde pärast.
Victorine Taillefer – Noor neiu, kes oli hüljatud oma isa poolt kuna isa eelistas tütrele poega.
Preili Michonneau – Vanatüdrukust preili, kes paljastab Vautrini.
Eugene de Rastignac – Tema on auahne üliõpilane, kes soovib kõrgseltskonda enda ümber. Ta paneb ühe isa Gorioti tütardest endasse armuma.
Horace Biancon – Noor meditsiinitudeng ja Eugene'i sõber.
Cristophe – Pansionaadi toapoiss.
Sylvie – Pansionaadi toatüdruk.
Paruniproua Delphine de Nucingen – Isa Goriot'i tütar. To kes Eugene'i armub.
Krahvinna Anastasie de Restaud – Isa Goriot'i teine tütar.
Härra Poiret – Vanahärra, kes käis tihti pansionaadis lõunatamas. Ta üritas võita preili Michonneau südant.
Vikontess de Bauseant – Eugene sugulane. Vikontess viis ta Pariisi kõrgseltskonda.
Sisu kokkuvõte:
Raamatus kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati ja selle külastajaid. Vauqueri lesk tahab Goriot´ga abielluda, sest arvab, et Goriot on rikas ja mõjuvõimas mees. Ta loobub sellest plaanist, nähes, et mees polegi nii jõukas. Isa Goriot´i külastavad noored neiud, kes tegelikult on ta tütred. Auahne üliõpilane Eugene soovib kohta Pariisi kõrgseltskondades. Selleks palub ta abi oma tädi proua de Marcillacil'i käest. Tädi saadab kirja oma kaugele sugulasele vikontess de Beauseantile, et see Eugene oma tiiva alla võtaks. De Bauseant võimaldab Eugene´il ballile minna, kus noormees armub Goriot´ tütresse, täpsemalt Anastasiesse. Victorine läheb oma isa juurde, kuid tulutult, nimelt saadetakse ta tagasi ilma, et oleks isa näinudki. Ta teeb seda igal aastal, ning igakord luhtunult. Noorhärra Eugene külastab proua de Restaud´le, kust leiab eest proua armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga. Bauseant'i armuke on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea. Vikontess räägib Eugene´ile sellest, kuidas Goriot'i tütred isa hülgasid ning annab näpunäiteid seltskonda pürgimise saladustest. Eugene nõuab oma perekonnalt talle viimased säästud saata, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin'il on Eugene´ile varuks plaan. Täpsemalt seesugune: Eugene proovib ära võluda Victorine, kui see õnnestub, siis Vautrin'i üks sõber mõrvab Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandus läheb tema ainsale lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile kenakese summa tüdruku kaasavarast. Paraku Eugene ei ole nõus. Eugene külastab jälle vikontessi ning to kutsub ta õhtusöögile. Pärast õhtustamist lähevad nad teatrisse. Teatris markii d´Ajuda tutvustab Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidab peatselt paruniproua poolehoiu. Isa Goriot kohtleb Eugene´i kui oma poega, sest noorhärra on võitnud tema tütre poolehoiu. Igakord kui üliõpilane kohtab Goriot´i tütart, siis pärast ta räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib suure raha peale ja tema õpinugud jäävad tahaplaanile. Teda tabab suur raha puudus. Vautrin kasutab seda hetke ära ja tuletab talle meelde oma plaani. Eugene lähebki kaasa, võrgutades Viktorine. Nimelt on enne seda jäänud Vautrinile suure summa võlgu. Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna. Eugene on meelt muutnud ning sellepärast ei pea plaan vett.. Politseiinspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Goriot'i tütardel on probleeme oma abikaasade ning varaga ja see kurnab Isa Goriot'i, lõpuks ta haigestub raskelt. Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Lõpuks Isa Goriot sureb. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
Isiklik arvamus teosest:
Teos oli realistlik, see peegeldas hästi ajastut, mil nod sündmused toimusid. Balzac kirjeldab asju ausalt ja ilma hämamiseta, ta toob välja kõik need tavad, näiteks sõltuvus rahast, kõrgseltskondadest, võltsarmastusest. Näitab elu oma tegelikkuses. (Realismiajastu) (Pilt Balzac'ist pärineb Vikipeediast)
“Dekameron”
G. Boccaccio
Lugesin kolmanda päeva teist novelli. Jutustajaks oli Pampinea.
Ülevaade sündmustikust:
Kuningas Agilulfi lossi tallipoiss oli meeletult armunud kuninganna Teudelingi. Välimuselt oli tallipoiss pikk ja sihvakas just nagu kuningas ise, kuid siiski alamast soost. Ta oli piisavalt tark, et oma tundeid avalikkuse eest varjul hoida. Samas, et kuningannale meeldida, täitis oma kohustusi ülima korrektsuse ja täpsusega.
Tallipoisi armutunded kasvasid ülepea, tal tuli mõte eneselt elu võtta, kuid enne veel õnne proovida. Nimelt oli tal kavas kuningannaga magada, kuid et seda teha, pidi ta teesklema kuningat endit. Varitsedes öösel kuninganna magamistoa juures, nähes, mida kuningas seljas kannab ja kuidas sisenedes käitub proovis ta järgmisel korral kuningat järele matkida. Hankinud samasugused riided, kasinud end puhtaks läks ta öösel kuninganna uksetaha. Unine kuninganna läks õnge. Tallipoiss lõbustades end ohtralt naise kehaga, teades, et kui liialt kauaks jääb, muutub lõbu kurbuseks. Lahkunud kuninglikust magamistoast, suundus ta teenrite magamisruumi ja heitis magama. Peaaegu kohe kui tallipoiss oli lahkunud, tuli tõeline kuningas abikaasa magamistuppa. Kuninganna oli mehe tulekust üllatunud ning päris aru uue kombe kohta teda kaks korda külastada ühe öö jooksul. Kuningas sai kohe aru, et mõni kaval jooksupoiss oli ta naise üle kavaldanud. Tegemata sellest suuremat lärmi otsustas ta kuninganna toast lahkuda. Keevas vihas suundus ta kohe magavate teenrite ruumi. Ta teadis, et armumängudest ei ole mehe pulss veel langenud. Katsudes kõik teenrid ükshaaval läbi leidis ta üles süüdlase. Kuna tallipoiss teeskles magamist, ning kuningas ei tahtnud nii endale kui ka naisele häbi teha, siis lõikas ta tallipoisi pikkadest juustest vaid salgu ja seejärel lahkus. Süüdlane sai kohe aru milleks teda oli märgistatud. Ta otsustas, et lõikab kõigil teistel teenritel just samast kohast juukseid. Hommikul käskis kuningas kõik teenrid tema ette tuua. Nähes, et kõigil oli soengust salk välja lõigatud, mõistis ta, et ka alamast ühiskonnakihtidest pärinevad inimesed võivad küllaltki targad olla. Teades, et süüdlane on üks teenrite seast, hoiatas ta kõiki, et ärgu enam niiviisi tehku. Siis lubas ta kõigil minna. Kuningas teadis, et kui oleks suurema kära teinud, siis oleks nii tema kui ta naise au rüvetatud. Tark tallipoiss vaikis sellest juhtumist vältides niiviisi enda hukku.
Tegelased:
Kuningas Agilulf oli elutark mees. Kuna ta oli kuningas, siis peab ütlema, et kuulus eelkõige kõrgemasse klassi. Ta oskas kaitsta oma perekonna au.
Kuninganna Teudeling oli samuti kõrgemast soost. Ta oli ülimalt kaunis, aus ning tark naine. Kuid kellel armastusega õnne ei olnud.
Tallipoiss alamast soost, kuid samas nii arukas ja kaval. Teda kirjeldatakse kui lootusetult armunut, kes on valmis isegi surema armastuse pärast.
Konflikt:
Põhiteemaks võiks pidada armastust, kus alamast klassist tallipoiss on pööraselt armunud kaunisse kuningannasse, ning kellega ta kõige lõpuks veel lõbutseda saab. Jutustaja või autor tahab näidata, et vahel püüdes teiste vigu paljastada ja seeläbi oma häbi vähendada, võib oma häbi hoopis suurendada.
Kõnekujundid:
“Üleni armutules põledes.”
“Mida väiksem lootus, seda suurem on armastus.”
“Unine ümmardaja avas ukse.”
“Mis uus mood see teil täna on?”
“Mees kees vihast ja nördimusest.”
“Nüüd aga võite jumala nimel minna.”
Hinnang:
Üpris tore looke. Pean austust avaldama tallipoisile kelle tarkus ja julgus paneb imestama ning kuningale kes mõtleb enne kui teo korda saadab. Lühike ning huvitav.
G. Boccaccio
Lugesin kolmanda päeva teist novelli. Jutustajaks oli Pampinea.
Ülevaade sündmustikust:
Kuningas Agilulfi lossi tallipoiss oli meeletult armunud kuninganna Teudelingi. Välimuselt oli tallipoiss pikk ja sihvakas just nagu kuningas ise, kuid siiski alamast soost. Ta oli piisavalt tark, et oma tundeid avalikkuse eest varjul hoida. Samas, et kuningannale meeldida, täitis oma kohustusi ülima korrektsuse ja täpsusega.
Tallipoisi armutunded kasvasid ülepea, tal tuli mõte eneselt elu võtta, kuid enne veel õnne proovida. Nimelt oli tal kavas kuningannaga magada, kuid et seda teha, pidi ta teesklema kuningat endit. Varitsedes öösel kuninganna magamistoa juures, nähes, mida kuningas seljas kannab ja kuidas sisenedes käitub proovis ta järgmisel korral kuningat järele matkida. Hankinud samasugused riided, kasinud end puhtaks läks ta öösel kuninganna uksetaha. Unine kuninganna läks õnge. Tallipoiss lõbustades end ohtralt naise kehaga, teades, et kui liialt kauaks jääb, muutub lõbu kurbuseks. Lahkunud kuninglikust magamistoast, suundus ta teenrite magamisruumi ja heitis magama. Peaaegu kohe kui tallipoiss oli lahkunud, tuli tõeline kuningas abikaasa magamistuppa. Kuninganna oli mehe tulekust üllatunud ning päris aru uue kombe kohta teda kaks korda külastada ühe öö jooksul. Kuningas sai kohe aru, et mõni kaval jooksupoiss oli ta naise üle kavaldanud. Tegemata sellest suuremat lärmi otsustas ta kuninganna toast lahkuda. Keevas vihas suundus ta kohe magavate teenrite ruumi. Ta teadis, et armumängudest ei ole mehe pulss veel langenud. Katsudes kõik teenrid ükshaaval läbi leidis ta üles süüdlase. Kuna tallipoiss teeskles magamist, ning kuningas ei tahtnud nii endale kui ka naisele häbi teha, siis lõikas ta tallipoisi pikkadest juustest vaid salgu ja seejärel lahkus. Süüdlane sai kohe aru milleks teda oli märgistatud. Ta otsustas, et lõikab kõigil teistel teenritel just samast kohast juukseid. Hommikul käskis kuningas kõik teenrid tema ette tuua. Nähes, et kõigil oli soengust salk välja lõigatud, mõistis ta, et ka alamast ühiskonnakihtidest pärinevad inimesed võivad küllaltki targad olla. Teades, et süüdlane on üks teenrite seast, hoiatas ta kõiki, et ärgu enam niiviisi tehku. Siis lubas ta kõigil minna. Kuningas teadis, et kui oleks suurema kära teinud, siis oleks nii tema kui ta naise au rüvetatud. Tark tallipoiss vaikis sellest juhtumist vältides niiviisi enda hukku.
Tegelased:
Kuningas Agilulf oli elutark mees. Kuna ta oli kuningas, siis peab ütlema, et kuulus eelkõige kõrgemasse klassi. Ta oskas kaitsta oma perekonna au.
Kuninganna Teudeling oli samuti kõrgemast soost. Ta oli ülimalt kaunis, aus ning tark naine. Kuid kellel armastusega õnne ei olnud.
Tallipoiss alamast soost, kuid samas nii arukas ja kaval. Teda kirjeldatakse kui lootusetult armunut, kes on valmis isegi surema armastuse pärast.
Konflikt:
Põhiteemaks võiks pidada armastust, kus alamast klassist tallipoiss on pööraselt armunud kaunisse kuningannasse, ning kellega ta kõige lõpuks veel lõbutseda saab. Jutustaja või autor tahab näidata, et vahel püüdes teiste vigu paljastada ja seeläbi oma häbi vähendada, võib oma häbi hoopis suurendada.
Kõnekujundid:
“Üleni armutules põledes.”
“Mida väiksem lootus, seda suurem on armastus.”
“Unine ümmardaja avas ukse.”
“Mis uus mood see teil täna on?”
“Mees kees vihast ja nördimusest.”
“Nüüd aga võite jumala nimel minna.”
Hinnang:
Üpris tore looke. Pean austust avaldama tallipoisile kelle tarkus ja julgus paneb imestama ning kuningale kes mõtleb enne kui teo korda saadab. Lühike ning huvitav.
"Kääbik" (Menukirjandus)
"Kääbik"
J. R. R. Tolkien
Sisukokkuvõte:
Raamat “Kääbik” räägib lõbusast seiklusest, mis toimub võlumaal. Peategelaseks on kääbik nimega Bilbo Baggins.
Bilbo nagu kääbikud ikka, on rahuliku, koduse eluviisiga pisike olevus. Ühel päeval võtab ta vastu ootamatult saabunud külalise. Külaline on nimelt vana ja tuntud võlur Gandalf. Võlurihärra teeb Bilbole pakkumise temaga kaasa teha üks suur seiklus, mille lõpus saab kääbik niivõrd palju kulda, et sellest piisaks vabalt elulõpuni. Kääbik lubab selle pakkumise üle mõelda ning lepib Gandalfiga uue kohtumisaja kokku. Järgmisele kokkusaamisele ei ilmu võlur üksinda. Nimelt võtab ta kaasa käputäie päkapikke. Päkapikkude nimed on: Dwalin, Balin, Kili, Fili, Dori, Nori, Ori, Oin, Gloin, Bifur, Bofur, Bombur ja Thorin. Viimane neist oli Durini rahva pagenduses kuningas. Selgub et Gandalf pakkus Bilbot Thorini vennaskonnale murdvargaks. Nimelt oli lohe röövinud aastaid tagasi tema rahvalt ülisuure varanduse, laastanud kogu maa ning kõigelõpuks teinud selle veel enda omaks. Bilbo ülesandeks oli varandus lohekoopast varastada. Kuna isand Baggins pole mingi murdvaras, siis ta kahtleb alguses, kas üldse päkapikke aidata. Kahtlustele teeb lõpu kääbiku sisemusest üleskerkiv seiklusjanu. Nimelt meenuvad lood suurtest aaretest, ohtlikest seiklustest jne, mida ta noorena oli Gandalfi käest kuulnud. Niisiis on isand Baggins nõus päkapikkudele teeneid osutama.
Ja nii algab suurim seiklus, millest üks kääbik eales osa oli võtnud. Isand Bilbo rändab koos päkapikkude ja võlur Gandalfiga itta: Üksildase Mäe poole. Teekonnal Mäeni kohtuvad vennaskondlased trollidega, mäekollidega, Beorniga, metsahaldjatega.
Enne Sünklaant pidid päkapikud, isand Baggins ja võlur ületama Udumäed mis kubises mäekollidest. Olles parasjagu lõksus mäekollide koobastes, leiab Bilbo “asja võtme”, õigemini võlusõrmuse. Sõrmus oli eriline seetõttu, et kohe kui see sõrme libises, muutus kandja nähtamatuks. Ilmas selle sõrmuseta ei oleks Bilbo oma missiooniga hakkama saanud. Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas.
Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas. Tema ei sallinud sissetungijaid, kuid oli seegi poolest aus ja viisakas olevus. Sünklaane ida äärealadel elas järvelinnas Esgarothi rahvas. To rahvas oli julgenud lohemäele eriti lähedale tulla. Siiski ei tohiks seda imeks panna, kuna isegi linnapea oli lohe suhtes skeptiline. Noorem linnarahvas isegi ei uskunud, et Smaugi üldse olemas on. Seega kui ühel heal päeval kääbik ja 13 päkapikku järvelinna jõuavad peetakse neid algul petisteks ning varasteks. Õnne kombel võetakse ikkagi vanade linnaelanike sõna kuulda ja Sõrmusevennaskonda kostitatakse rikkalikult. (Linnapea soovib oma head mainet hoida seega otsustab ta vennaskonda toeatada)
Tühermaa mis lohelossi ja linna eraldab kujuneb üpris ebamugavaks, kuid kuld inspireerib päkapikke ja nad läbivad selle. Leides koopa tagaukse (või salakäigu) sisenevad nad sinna. Laager püsti ning asuvad Mäe übrust/sisemust uurima. Lohe voodiks on ilmatu suur kulla ja vääriskivi hunnik, millest päkapikud joobuvad, Bilbo aga ei kaota pead ning peab lohega läbirääkimisi. Tänu nähtamatuks tegeva sõrmuse abil koletis teda ei näe, kuid tunneb vaid lõhna, mis tema kohalolekust märku annab.
Enne seda kui kääbik oli lohejuurest põgenenud salaukse (tagaukse) juurde, kus päkapikkude laager asus, teeb Baggins lohele teatavaks, et nad kasutasid linnarahva abi. Seega tõuseb lohe lendu ning võtab suuna linnale.
Inimesed võitlevad visalt ning üks kindla käega vibukütt saadab noole just lohe kõhu alla soomusevabasse kohta ja surmab sellega hiiglase. Lohetapja nimi on Bard, to saab hiljem ka uueks linnapeaks kuna vana oli neljatuule poole plehku pannud.
Nüüd, kus lohe on hävitatud paistab kõik korras olevat ja suuremoht möödas. Kuid nii see tegelikult ei ole. Nimelt varandus inspireerib ka teisi Ürgmaa elanikke.
Algab metsik lahing “hea ja paha” vahel. Ühelpool inimesed, haldjad, kotkad, karud ja päkapikud, teiselpool mäekollid, trollid ning verejanused hundid. Lahingus saab surmavalt haavata päkapikkude pealik Thorin, kuid siiski “hea” võidab ja koos alitsatakse kurjakuulutav vaenlane.
Bilbo missioon on täidetud, tegelikult oli juba siis täidetud kui varandus päkapikkudeni jõudis.
Nüüd võis isand Baggins tagasi koju oma rahulikku Kääbiklasse suunduda.
Seiklus oli selleks korraks lõppenud.
Lugejapoolne hinnang:
Raamat “Kääbik” pajatab äärmiselt huvitava loo kääbikust nimega Bilbo ja tema suurest seiklusest lohemäele. Kõik oli haakuv/kaasahaarav. Ilmselt mida rikkalikum on lugeja fantaasiamaailm, seda
kõitvama ta raamatu leiab. Jälgisin seda teost kui filmi, läksin ise seiklusega kaasa. Kahjuks on raamat vaid 300~ lehekülge pikk niiet parajalt lühike seiklus nii paeluva raamatu kohta. : )
J. R. R. Tolkien
Sisukokkuvõte:
Raamat “Kääbik” räägib lõbusast seiklusest, mis toimub võlumaal. Peategelaseks on kääbik nimega Bilbo Baggins.
Bilbo nagu kääbikud ikka, on rahuliku, koduse eluviisiga pisike olevus. Ühel päeval võtab ta vastu ootamatult saabunud külalise. Külaline on nimelt vana ja tuntud võlur Gandalf. Võlurihärra teeb Bilbole pakkumise temaga kaasa teha üks suur seiklus, mille lõpus saab kääbik niivõrd palju kulda, et sellest piisaks vabalt elulõpuni. Kääbik lubab selle pakkumise üle mõelda ning lepib Gandalfiga uue kohtumisaja kokku. Järgmisele kokkusaamisele ei ilmu võlur üksinda. Nimelt võtab ta kaasa käputäie päkapikke. Päkapikkude nimed on: Dwalin, Balin, Kili, Fili, Dori, Nori, Ori, Oin, Gloin, Bifur, Bofur, Bombur ja Thorin. Viimane neist oli Durini rahva pagenduses kuningas. Selgub et Gandalf pakkus Bilbot Thorini vennaskonnale murdvargaks. Nimelt oli lohe röövinud aastaid tagasi tema rahvalt ülisuure varanduse, laastanud kogu maa ning kõigelõpuks teinud selle veel enda omaks. Bilbo ülesandeks oli varandus lohekoopast varastada. Kuna isand Baggins pole mingi murdvaras, siis ta kahtleb alguses, kas üldse päkapikke aidata. Kahtlustele teeb lõpu kääbiku sisemusest üleskerkiv seiklusjanu. Nimelt meenuvad lood suurtest aaretest, ohtlikest seiklustest jne, mida ta noorena oli Gandalfi käest kuulnud. Niisiis on isand Baggins nõus päkapikkudele teeneid osutama.
Ja nii algab suurim seiklus, millest üks kääbik eales osa oli võtnud. Isand Bilbo rändab koos päkapikkude ja võlur Gandalfiga itta: Üksildase Mäe poole. Teekonnal Mäeni kohtuvad vennaskondlased trollidega, mäekollidega, Beorniga, metsahaldjatega.
Enne Sünklaant pidid päkapikud, isand Baggins ja võlur ületama Udumäed mis kubises mäekollidest. Olles parasjagu lõksus mäekollide koobastes, leiab Bilbo “asja võtme”, õigemini võlusõrmuse. Sõrmus oli eriline seetõttu, et kohe kui see sõrme libises, muutus kandja nähtamatuks. Ilmas selle sõrmuseta ei oleks Bilbo oma missiooniga hakkama saanud. Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas.
Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas. Tema ei sallinud sissetungijaid, kuid oli seegi poolest aus ja viisakas olevus. Sünklaane ida äärealadel elas järvelinnas Esgarothi rahvas. To rahvas oli julgenud lohemäele eriti lähedale tulla. Siiski ei tohiks seda imeks panna, kuna isegi linnapea oli lohe suhtes skeptiline. Noorem linnarahvas isegi ei uskunud, et Smaugi üldse olemas on. Seega kui ühel heal päeval kääbik ja 13 päkapikku järvelinna jõuavad peetakse neid algul petisteks ning varasteks. Õnne kombel võetakse ikkagi vanade linnaelanike sõna kuulda ja Sõrmusevennaskonda kostitatakse rikkalikult. (Linnapea soovib oma head mainet hoida seega otsustab ta vennaskonda toeatada)
Tühermaa mis lohelossi ja linna eraldab kujuneb üpris ebamugavaks, kuid kuld inspireerib päkapikke ja nad läbivad selle. Leides koopa tagaukse (või salakäigu) sisenevad nad sinna. Laager püsti ning asuvad Mäe übrust/sisemust uurima. Lohe voodiks on ilmatu suur kulla ja vääriskivi hunnik, millest päkapikud joobuvad, Bilbo aga ei kaota pead ning peab lohega läbirääkimisi. Tänu nähtamatuks tegeva sõrmuse abil koletis teda ei näe, kuid tunneb vaid lõhna, mis tema kohalolekust märku annab.
Enne seda kui kääbik oli lohejuurest põgenenud salaukse (tagaukse) juurde, kus päkapikkude laager asus, teeb Baggins lohele teatavaks, et nad kasutasid linnarahva abi. Seega tõuseb lohe lendu ning võtab suuna linnale.
Inimesed võitlevad visalt ning üks kindla käega vibukütt saadab noole just lohe kõhu alla soomusevabasse kohta ja surmab sellega hiiglase. Lohetapja nimi on Bard, to saab hiljem ka uueks linnapeaks kuna vana oli neljatuule poole plehku pannud.
Nüüd, kus lohe on hävitatud paistab kõik korras olevat ja suuremoht möödas. Kuid nii see tegelikult ei ole. Nimelt varandus inspireerib ka teisi Ürgmaa elanikke.
Algab metsik lahing “hea ja paha” vahel. Ühelpool inimesed, haldjad, kotkad, karud ja päkapikud, teiselpool mäekollid, trollid ning verejanused hundid. Lahingus saab surmavalt haavata päkapikkude pealik Thorin, kuid siiski “hea” võidab ja koos alitsatakse kurjakuulutav vaenlane.
Bilbo missioon on täidetud, tegelikult oli juba siis täidetud kui varandus päkapikkudeni jõudis.
Nüüd võis isand Baggins tagasi koju oma rahulikku Kääbiklasse suunduda.
Seiklus oli selleks korraks lõppenud.
Lugejapoolne hinnang:
Raamat “Kääbik” pajatab äärmiselt huvitava loo kääbikust nimega Bilbo ja tema suurest seiklusest lohemäele. Kõik oli haakuv/kaasahaarav. Ilmselt mida rikkalikum on lugeja fantaasiamaailm, seda
kõitvama ta raamatu leiab. Jälgisin seda teost kui filmi, läksin ise seiklusega kaasa. Kahjuks on raamat vaid 300~ lehekülge pikk niiet parajalt lühike seiklus nii paeluva raamatu kohta. : )
"Carmen"
“Carmen”
Prosper Merimee
Romaani analüüs:
Tegevus saab alguse 1830. aastail Andaluusias, teose lõpus kirjeldab Jose oma elulugu. Tegevuspaiku kirjeldab autor üpris täpselt, mitte liiga põhjalikult. Enamasti on teoses kirjeldatud uhket Hispaania loodust, vaba mustlaselu, kohati ka igapäevast linnaelu. Kuna tegu on romantismiajastu teosega, siis on see normaalne, et lugejale jääb veidike lindprii tunne.
Ülevaade sündmustikust:
Rändav geograaf või koguni arheoloog (pole kindel) igastahes on teadlane Hispaanias otsimas Caesar'i viimast lahingupaika (Munda). Ta kahtlustab, et geograafid on selle kindlaksmääramisega puusse pannud.
Võtnud Cordobast teejuhi ja kaks hobust, pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. Ekseldes Cabra mäestikus arvas ta piki oja üles minnes leida külma vett janu ning kuumuse vastu. Leidis kogemata oaasi sarnase puhkeplatsi, mis oli eemalt peaaegu, et märkamatu. Otsustas seal peatuda.
Teadlane märkas, et lisaks hobustele ja teejuhile on keegi veel seda puhkepaika nautimas. Nimelt röövli sarnane mees. Vööras oli koos hinnalise hobusega. Õnneks või kahjuks ei osutunud ta vaenulikuks. Paari sigariga võluti vööras ära. Kuna öö oli saabumas, otsustati minna Venta del Cuervosse (rongatrahter) üheskoos. Teadlase teejuhis äratas tundmatu vööras, kes endasõnul pidi olema Jose, kahtlust. Rongatrahter oli tõeline urgas! Seal pesitsesid kaks naisolevust: nõgised ning armetuis kaltsudes vana naine ja noor tüdruk.
Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud.
Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose! Kõnetas Carmenit kõike muud kui lahkelt ning viis välismaalase majast välja, näidates kätte õige teeotsa, et mitte ära eksida. Kõige lõpuks avastas rändur, et ta kullast kell on kadunud. Otsustas sellest linnast lahkuda ning lõpetada oma töö dominikaanide käsikirjaga.
Pärast mitmekuulist ümberhulkumist Andaluusias tahtis naasta Madridi, kuid tal tuli uuesti Cordobast läbi sõita. Kohates seal vanu sõpru olid nad väga üllatunud ning õnnelikud, et rändur ikka veel elus on. Talle öeldi, et Jose on trellide taga ning kullast kell üles leitud.
Välismaalane läks vangi külastama, sigaripakk ühes, et lepitust otsida. Jose võttis ta südamlikult vastu. Josel oli talle ülesanne, nimelt pidi rändur ühe hõbemedaljoni viima Pamplonasse.
Järgmine päev külastas rändur teda uuesti ning Jose jutustas oma eluloo:
Jose Navarro sündis Elizondos, Baztani orus. Tema tõeline nimi on hoopis don Jose Lizarrabengoa, bask ning vana kristlane. Temast taheti teha vaimulikku, kuid sellest ei tulnud midagi välja kuna armastas kirglikult sulgpalli. Ühes mängus läks kakluseks Jose ja kellegi Alava poisi vahel, haaranud oma raudkepi tuli Jose võitjaks. Tänu sellele saadeti ta maalt välja. Sattus kokku tragunitega ning astus Almanza ratsarügementi. Sai kiiresti kapraliks ja oli lootust saada ka seersandiks, kuid tema õnnetuseks saadeti valvekorda Sevilla tubakamanufaktuuri. (Manufaktuuris töötab sadu naisi kes palavuse tõttu on sunnitud tihti peaaegu et alasti töötama. Nad rullivad sigareid suures ruumis, kuhu mehed pääsevad vaid veinticuatro (kõrgem politseiametnik) loal.) Korraga sattus ta seal kokku Carmeniga kellesse ka armus..
Manufaktuurist tormas välja väravavalvur, ta seletas, et sigariruumis tapeti üks naine. Seersant käskis Josel asja uurima minna. Nimelt olevat Carmencita ühe kaastöölisega riidu läinud ja kaastööline kohutaval kombel viga saanud. Seersant nõudis, et Carmen peab vangi viidama. Jällegi sai Jose selle ülesande enda õlule. Teekonnal vanglasse võrgutas Carmen oma naiselikkusega ja kavalusega Jose ära ning sai põgenema (Mao tänaval). Karistuseks Jose degrateeriti ning saadeti kuuks ajaks vanglasse.
Nüüd oli Carmeni kord Jose'd aidata. Ta saatis mehele vanglasse pätsi leiba, mille sisse oli küpsetatud pisike viil ning kuldraha, kuid vang ei kasutanud neid.
Pärast vanglast vabanemist tuli Josel vastu võtta veel üks alandus, nimelt saadeti ta tavasõdurina valveposti. (Ta oleks eelistanud mahalaskmist). Pandi valvesse koloneli ukse ette. Seal ootas teda järjekordne üllatus. Carmen oli hakanud oma “mustlasasju” ajama just nimelt koloneli endaga. Mitmeid kordi kohtus Ta Josed koloneli ukse ees. Ühel korral andis ta ka vihje, kus teda leida.
Jose läks Carmenit otsima ning leidis. See oli esimene kord, mil nad said koos veidi pikemat aega olla...
Sel hetkel muutus nende suhe näiliselt avatumaks. Nad tülitsesid ja leppisid, Carmeni tujud olid nagu augustikuine ilm (äike). Ühel ajal kadus Carmen ootamatult, Jose otsis teda igalt poolt, kuid ei midagi. Lõpuks ühel päeval ilmus Carmen koos rügemendi leitnandiga Dorothea juurde (Carmen elas seal alaliselt, kuigi on teada, et mustlastel pole kindlat elupaika). Leitnand läks marru nähes Joset seal majas. Neil läks võitluseks ning leitnand sai surma.
Nüüd oli Jose kaelani supis ja tagasiteed enam ei olnud. Temast oli saanud mõrvar ja muud üle ei jäänud kui kurjategija elukombed omaks võtta. Ta hakkas salakaubavedajaks. Oli mestis salakaubitsejate kambaga mille pealikuks või juhiks oli Dancairo. Jose't võeti kurjategijate poolt lahkesti vastu, talle meeldis salakaubitseja elu rohkem kui sõduri: nüüd oli Josel kallim, raha, vabadus ning isegi südametunnistuse piinad ei vaevanud.
Kuid nii värviliseks olud ning suhted ei saa jääda. Elu juhtivaks jõuks on muutus ning miski ei kesta igavesti ühesugusena. Dancairo teatas Josele, et Carmen oli saanud hakkama suure julgustükiga, nimelt päästis ta oma romi (abikaasa) Tarifa vanglast. Jose võttis selle uudise nördimusega vastu. Varsti nägigi Jose Carmeni uut kallimat Garcia Ükssilma, to oli ehtne kaabakas.
Järgmisel päeval neid rünnati, enamus kamba liikmeid jooksid laiali jättes kõik maha. Garcia, Carmen, Jose, Dancairo ja üks poiss Remendado ei kaotanud pead. Viimane neist sai põgenemises haavata ning Garcia laskis ta maha, et liikumist mitte aeglustada haavatuga. Nad jäid õhtul laagrisse kuhugi tihnikusse. Hommikul tõi selstkonnadaamiks maskeerunud Carmen neile toitu ning muulad. Ta juhatas neid turvalisse kohta. Veel teatas ta, kus teed pidi liiguvad kaks inglise milordi. Carmenilt saadud info osutus tõeks ning nad said inglaste käest kobeda saagi.
Carmen oli “mustlasasju” ajamas Gibraltaril ning keegi pidi minema sinna teateid koguma. Kuna Ükssilm ja Dancairo olid liiga tuntud sealkandis, siis minejaks oli Jose Navarro.
Jose maskeerus apelsinimüüjaks. Lõpuks leidis ta ka Carmeni. Seekord oli Carmencita ühe inglasest ohvitseri ära võlunud. Josel lubati isegi ohvitseri majja tulla, sest Carmenil oli isu aplesinide järele. Mustlanna ja Jose suhtlesid teineteisega baski keeles nii, et inglane ei saanud aru mis Carmenil parasjagu käsil on. Nimelt tahtis Carmen inglasest milordi paljaks röövida, ta maja endale võtta jne. Selleks aga tuli inglane tappa. Mustlanna andis Josele teada, et milord viib ta Rondasse. Teel pidi jõuk neid ründama nii, et inglane sureks.
Jose oli plaaniga päri ning suundus tagasi oma seltsimeeste juurde. Seal kiskus ta tüli üles Ükssilmaga, nad võitlesid ning Garcia sai surmavalt haavata. Nüüd tundis Jose end võitmatuna kogu maailma ees kuna Carmen kuulus ainult temale. Nad suutsid kahekesi Dancairoga inglased tappa. Need kellega Carmen ühes oli. Carmen oli Jose rom (abikaasa) ning paar kuud nad elasidki niiviisi. Enamjaolt tegelesid salakaubavedamisega, harva röövimisega. Nad olid ka paar lisa liiget jõuku saanud, ustavamad kui eelmised. Ainult ükskord Malagas tegi Carmen Jose rahutuks, nimelt tahtis ta uuesti korrata analoogset trikki inglastega. Jose tormas kiiresti Malagase ning vedas Carmeni seal minema. Carmencita teatas, et armastab teda vähem olles tema rom, ta koguni ähvardas Joset tappa. Õnneks Dancairo lepitas nad. Kuid suhtele oli suur negatiivne jälg jäänud.
Mõni aeg hiljem ründas neid üks väesalk. Dancairo tapeti ja veel kaks kaaslast, teised kaks võeti soldatite poolt vangi. Jose sai raskelt haavata kuid tänu väledale hobusele ta siiski pääses. Samal ajal oli Carmen Granadases. Ta ruttas silmapilk kohale ning hoolitses Jose eest ülimalt hästi. Niipea kui jalad jälle kandsid, viis ta Jose saladuskatte all Granadasse varjupaika. Rohkem kui poolteist kuud veetis ta seal, lõpuks kui terveks sai tahtis ta uut elu alustada. Ta kutsus Carmeni enesega Uude Maailma (Ameerika), kuid to keeldus täielikult. Mustlanna lihtsalt ei suutnud oma vabu elukombeid maha jätta.
Selkorral jäi Jose veel nõusse, vastumeelselt. Ei saa ka jätta kirjeldamata lugu Carmeni uuest sihtmärgist. Selajal kui Jose Granadas peidus oli, toimusid seal härjavõitlused. Carmenile oli silma jäänud üks edukas härjavõitleja Lucase nimeline poiss. Jose kuulis sellest ning nõudis, et Carmen enam Lucasega tegemist ei teeks. Õnneks lahkus pikadoor Malagasse. Josel oli salakaubavedamistega palju tegemist ning Carmen kohtas uut märklauda kelleks osutus välismaalasest teadlane. Nagu juba mainitud siis Carmen varastas temalt ainult kullast kella, kuid ta himmustas ka raha. Josel ja Carmenil oli äge vaidlus selle pärast. Jose lõi oma romi ning viimane hakkas meeleheitlikult nutma.
Kolme päeva pärast oli Carmen rõõmus nagu ikka, ta teatas, et läheb Cordobasse pidustustele. Jose juurdles Carmeni meelemuutuse üle ning kahtlustas et viimane maksab talle kätte. Kuulis, et Cordobas toimuvad härjavõitlused. Jose tormas sinna ning leidiski Carmeni. Mees oli marus nähes, kuidas Lucas ulatas mustlannale lehvi, mille ta oli härja küljest rebinud. Härg võttis Jose eest kätte maksta. Lucas kukkus koos hobusega üle kaela ning härg tormas neile mõlemale otsa. Üldine segadus pealtvaatajate hulgas ning Carmen oli juba kadunud. Jose läks majja kus Carmen välismaalaselt kella varastas. Ta ootas mustlannat ning to lõpuks saabuski. Jose, käskinud enesega kaasa tulla. Nad ratsutasid kogu öö ühte kõrvalisse ventasse.
Jose palus Carmencitalt viimast korda, et to temaga Ameerikasse tuleks ning uut elu alustaks, kuid viimane vastas alati eitavalt. Jose ütles, et ta on tüdinenud mustlanna armukesi tapmast, nüüd tapab ta mustlanna endi. Enne käis Jose veel eraku juurest läbi, et korraldada missa Carmenile. Seejärel suundus ta Carmencita juurde tagasi ning lausa anus, et to Ameerikasse tuleks, kuid Carmen oli oma otsuses kindel. Ta ütles, et ei armasta enam meest ning ei taha temaga olla. Jose tõmbas pussi välja ning surmas sellega Carmeni. Mattis laiba metsa ning kihutas Cordobasse end üles andma. Ta ütles, et oli tapnud Carmeni, kuid laiba asukohta ei paljastanud.
Tegelased:
Jose Lizarrabengoa- Jõuline, pikka kasvu mees. Vanust: kuskil 30-40 ringis ehk. Temperamendilt pigem rahulik kui kergesti ärrituv. Ilmselt on tegemist inimesega kes neelab enamuse probleemidest alla kui purskab need avalikkuse ette tekitades paanikaid/draamasid. Jose oli iseloomult aus ning sõbralik, ainus mis teda ei soosinud oli õnn.
Carmen- Välimuselt ülimalt veetlev mustlannade kohta, oma ilu oskas ta ka hästi kasutada meeste ninapidi vedamisel. Kuid seesama ilu võiski talle hukatuseks saada. Salakaval, petlik, kohati lapsik. Jäi mulje, et ta on oma parimas eas (välimust arvestades). Mustlanna nagu ta oli.. Nende elukäik on täis ühestkohast-teise jooksmist, petmisi, röövimisi. Ilmselt selline inimene ei tea isegi täpselt mis on tõsi ning mis on tema enda väljamõeldis.
Teadlane/välismaalane/rändur- Ilmselt on tegemist autori enesega.
Dancairo- Tundus sõbraliku ning ustava inimesena. Täpselt 50 aastane. Oli ustav oma jõugu liikmetele.
Huvitavate mõtetega tsitaadid:
„Koera ja hunti ei saa kauaks paari panna.“
„Ma kannan küll villa, aga lammas ma ei ole.“
„Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!“ (Jeesus K. on midagi sarnast V. Testamendis öelnud.)
„Endast rääkides, satud hoogu.“
„Jões, mis kohiseb, leidub kas palju vett või palju kive.“
Teose idee:
Autor annab ülevaate kurjategijate, mustlaste jms elust ja tõekspidamistest.
Lugejapoolne hinnang:
No mis seal salata. Naistega peab ettevaatlik olema (eriti veetlevatega) ükskõik mis rahvusest nad ka ei oleks, naine ning naiselikkus käib alati käsikäes (erandlikel juhtudel ei ole see nii). Ma usun, et paljud selle raamatu fännid sooviksid, et ka nende elus leiaksid aset sarnased sündmused, just nagu Josega juhtus. Niisiis võin väita, et väga paljude jaoks on raamat kõitev. Raamatut oli huvitav lugeda, sarnanes veidike Hollywoodi western filmidega ainult indiaanlasi ei olnud.
Olen väga väga ammu mustlasi kohanud, kahjuks olin nii väike, et mäletan ainult nende suurt vankrit ning heledat sõiduautot mille järel vanker ühendatud oli. Vankris oli igasugu kirju pudipadi, mida nad püüdsid meile maha müüa.
Prosper Merimee
Romaani analüüs:
Tegevus saab alguse 1830. aastail Andaluusias, teose lõpus kirjeldab Jose oma elulugu. Tegevuspaiku kirjeldab autor üpris täpselt, mitte liiga põhjalikult. Enamasti on teoses kirjeldatud uhket Hispaania loodust, vaba mustlaselu, kohati ka igapäevast linnaelu. Kuna tegu on romantismiajastu teosega, siis on see normaalne, et lugejale jääb veidike lindprii tunne.
Ülevaade sündmustikust:
Rändav geograaf või koguni arheoloog (pole kindel) igastahes on teadlane Hispaanias otsimas Caesar'i viimast lahingupaika (Munda). Ta kahtlustab, et geograafid on selle kindlaksmääramisega puusse pannud.
Võtnud Cordobast teejuhi ja kaks hobust, pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. Ekseldes Cabra mäestikus arvas ta piki oja üles minnes leida külma vett janu ning kuumuse vastu. Leidis kogemata oaasi sarnase puhkeplatsi, mis oli eemalt peaaegu, et märkamatu. Otsustas seal peatuda.
Teadlane märkas, et lisaks hobustele ja teejuhile on keegi veel seda puhkepaika nautimas. Nimelt röövli sarnane mees. Vööras oli koos hinnalise hobusega. Õnneks või kahjuks ei osutunud ta vaenulikuks. Paari sigariga võluti vööras ära. Kuna öö oli saabumas, otsustati minna Venta del Cuervosse (rongatrahter) üheskoos. Teadlase teejuhis äratas tundmatu vööras, kes endasõnul pidi olema Jose, kahtlust. Rongatrahter oli tõeline urgas! Seal pesitsesid kaks naisolevust: nõgised ning armetuis kaltsudes vana naine ja noor tüdruk.
Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud.
Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja salapärast naist Carmencitat (Carmen). Carmen oli mustlanna. Nad läksid jäätist sööma, Carmen märkas ränduri uhket taskukella. Mustlanna tegi ettepaneku tulevikku ennustada, kuid see restoran või kohvik pidi olema liiga avalik, seepärast otsustas teadlane Carmeni koju saata. Peatunud aguliserval maja ees, mis ei sarnanenud küll lossiga. Sisenenud suurde ruumi, hakkas Carmen kohe nõidustseremooniaga pihta. Mõne aja pärast neid segati. Sisse astus Jose! Kõnetas Carmenit kõike muud kui lahkelt ning viis välismaalase majast välja, näidates kätte õige teeotsa, et mitte ära eksida. Kõige lõpuks avastas rändur, et ta kullast kell on kadunud. Otsustas sellest linnast lahkuda ning lõpetada oma töö dominikaanide käsikirjaga.
Pärast mitmekuulist ümberhulkumist Andaluusias tahtis naasta Madridi, kuid tal tuli uuesti Cordobast läbi sõita. Kohates seal vanu sõpru olid nad väga üllatunud ning õnnelikud, et rändur ikka veel elus on. Talle öeldi, et Jose on trellide taga ning kullast kell üles leitud.
Välismaalane läks vangi külastama, sigaripakk ühes, et lepitust otsida. Jose võttis ta südamlikult vastu. Josel oli talle ülesanne, nimelt pidi rändur ühe hõbemedaljoni viima Pamplonasse.
Järgmine päev külastas rändur teda uuesti ning Jose jutustas oma eluloo:
Jose Navarro sündis Elizondos, Baztani orus. Tema tõeline nimi on hoopis don Jose Lizarrabengoa, bask ning vana kristlane. Temast taheti teha vaimulikku, kuid sellest ei tulnud midagi välja kuna armastas kirglikult sulgpalli. Ühes mängus läks kakluseks Jose ja kellegi Alava poisi vahel, haaranud oma raudkepi tuli Jose võitjaks. Tänu sellele saadeti ta maalt välja. Sattus kokku tragunitega ning astus Almanza ratsarügementi. Sai kiiresti kapraliks ja oli lootust saada ka seersandiks, kuid tema õnnetuseks saadeti valvekorda Sevilla tubakamanufaktuuri. (Manufaktuuris töötab sadu naisi kes palavuse tõttu on sunnitud tihti peaaegu et alasti töötama. Nad rullivad sigareid suures ruumis, kuhu mehed pääsevad vaid veinticuatro (kõrgem politseiametnik) loal.) Korraga sattus ta seal kokku Carmeniga kellesse ka armus..
Manufaktuurist tormas välja väravavalvur, ta seletas, et sigariruumis tapeti üks naine. Seersant käskis Josel asja uurima minna. Nimelt olevat Carmencita ühe kaastöölisega riidu läinud ja kaastööline kohutaval kombel viga saanud. Seersant nõudis, et Carmen peab vangi viidama. Jällegi sai Jose selle ülesande enda õlule. Teekonnal vanglasse võrgutas Carmen oma naiselikkusega ja kavalusega Jose ära ning sai põgenema (Mao tänaval). Karistuseks Jose degrateeriti ning saadeti kuuks ajaks vanglasse.
Nüüd oli Carmeni kord Jose'd aidata. Ta saatis mehele vanglasse pätsi leiba, mille sisse oli küpsetatud pisike viil ning kuldraha, kuid vang ei kasutanud neid.
Pärast vanglast vabanemist tuli Josel vastu võtta veel üks alandus, nimelt saadeti ta tavasõdurina valveposti. (Ta oleks eelistanud mahalaskmist). Pandi valvesse koloneli ukse ette. Seal ootas teda järjekordne üllatus. Carmen oli hakanud oma “mustlasasju” ajama just nimelt koloneli endaga. Mitmeid kordi kohtus Ta Josed koloneli ukse ees. Ühel korral andis ta ka vihje, kus teda leida.
Jose läks Carmenit otsima ning leidis. See oli esimene kord, mil nad said koos veidi pikemat aega olla...
Sel hetkel muutus nende suhe näiliselt avatumaks. Nad tülitsesid ja leppisid, Carmeni tujud olid nagu augustikuine ilm (äike). Ühel ajal kadus Carmen ootamatult, Jose otsis teda igalt poolt, kuid ei midagi. Lõpuks ühel päeval ilmus Carmen koos rügemendi leitnandiga Dorothea juurde (Carmen elas seal alaliselt, kuigi on teada, et mustlastel pole kindlat elupaika). Leitnand läks marru nähes Joset seal majas. Neil läks võitluseks ning leitnand sai surma.
Nüüd oli Jose kaelani supis ja tagasiteed enam ei olnud. Temast oli saanud mõrvar ja muud üle ei jäänud kui kurjategija elukombed omaks võtta. Ta hakkas salakaubavedajaks. Oli mestis salakaubitsejate kambaga mille pealikuks või juhiks oli Dancairo. Jose't võeti kurjategijate poolt lahkesti vastu, talle meeldis salakaubitseja elu rohkem kui sõduri: nüüd oli Josel kallim, raha, vabadus ning isegi südametunnistuse piinad ei vaevanud.
Kuid nii värviliseks olud ning suhted ei saa jääda. Elu juhtivaks jõuks on muutus ning miski ei kesta igavesti ühesugusena. Dancairo teatas Josele, et Carmen oli saanud hakkama suure julgustükiga, nimelt päästis ta oma romi (abikaasa) Tarifa vanglast. Jose võttis selle uudise nördimusega vastu. Varsti nägigi Jose Carmeni uut kallimat Garcia Ükssilma, to oli ehtne kaabakas.
Järgmisel päeval neid rünnati, enamus kamba liikmeid jooksid laiali jättes kõik maha. Garcia, Carmen, Jose, Dancairo ja üks poiss Remendado ei kaotanud pead. Viimane neist sai põgenemises haavata ning Garcia laskis ta maha, et liikumist mitte aeglustada haavatuga. Nad jäid õhtul laagrisse kuhugi tihnikusse. Hommikul tõi selstkonnadaamiks maskeerunud Carmen neile toitu ning muulad. Ta juhatas neid turvalisse kohta. Veel teatas ta, kus teed pidi liiguvad kaks inglise milordi. Carmenilt saadud info osutus tõeks ning nad said inglaste käest kobeda saagi.
Carmen oli “mustlasasju” ajamas Gibraltaril ning keegi pidi minema sinna teateid koguma. Kuna Ükssilm ja Dancairo olid liiga tuntud sealkandis, siis minejaks oli Jose Navarro.
Jose maskeerus apelsinimüüjaks. Lõpuks leidis ta ka Carmeni. Seekord oli Carmencita ühe inglasest ohvitseri ära võlunud. Josel lubati isegi ohvitseri majja tulla, sest Carmenil oli isu aplesinide järele. Mustlanna ja Jose suhtlesid teineteisega baski keeles nii, et inglane ei saanud aru mis Carmenil parasjagu käsil on. Nimelt tahtis Carmen inglasest milordi paljaks röövida, ta maja endale võtta jne. Selleks aga tuli inglane tappa. Mustlanna andis Josele teada, et milord viib ta Rondasse. Teel pidi jõuk neid ründama nii, et inglane sureks.
Jose oli plaaniga päri ning suundus tagasi oma seltsimeeste juurde. Seal kiskus ta tüli üles Ükssilmaga, nad võitlesid ning Garcia sai surmavalt haavata. Nüüd tundis Jose end võitmatuna kogu maailma ees kuna Carmen kuulus ainult temale. Nad suutsid kahekesi Dancairoga inglased tappa. Need kellega Carmen ühes oli. Carmen oli Jose rom (abikaasa) ning paar kuud nad elasidki niiviisi. Enamjaolt tegelesid salakaubavedamisega, harva röövimisega. Nad olid ka paar lisa liiget jõuku saanud, ustavamad kui eelmised. Ainult ükskord Malagas tegi Carmen Jose rahutuks, nimelt tahtis ta uuesti korrata analoogset trikki inglastega. Jose tormas kiiresti Malagase ning vedas Carmeni seal minema. Carmencita teatas, et armastab teda vähem olles tema rom, ta koguni ähvardas Joset tappa. Õnneks Dancairo lepitas nad. Kuid suhtele oli suur negatiivne jälg jäänud.
Mõni aeg hiljem ründas neid üks väesalk. Dancairo tapeti ja veel kaks kaaslast, teised kaks võeti soldatite poolt vangi. Jose sai raskelt haavata kuid tänu väledale hobusele ta siiski pääses. Samal ajal oli Carmen Granadases. Ta ruttas silmapilk kohale ning hoolitses Jose eest ülimalt hästi. Niipea kui jalad jälle kandsid, viis ta Jose saladuskatte all Granadasse varjupaika. Rohkem kui poolteist kuud veetis ta seal, lõpuks kui terveks sai tahtis ta uut elu alustada. Ta kutsus Carmeni enesega Uude Maailma (Ameerika), kuid to keeldus täielikult. Mustlanna lihtsalt ei suutnud oma vabu elukombeid maha jätta.
Selkorral jäi Jose veel nõusse, vastumeelselt. Ei saa ka jätta kirjeldamata lugu Carmeni uuest sihtmärgist. Selajal kui Jose Granadas peidus oli, toimusid seal härjavõitlused. Carmenile oli silma jäänud üks edukas härjavõitleja Lucase nimeline poiss. Jose kuulis sellest ning nõudis, et Carmen enam Lucasega tegemist ei teeks. Õnneks lahkus pikadoor Malagasse. Josel oli salakaubavedamistega palju tegemist ning Carmen kohtas uut märklauda kelleks osutus välismaalasest teadlane. Nagu juba mainitud siis Carmen varastas temalt ainult kullast kella, kuid ta himmustas ka raha. Josel ja Carmenil oli äge vaidlus selle pärast. Jose lõi oma romi ning viimane hakkas meeleheitlikult nutma.
Kolme päeva pärast oli Carmen rõõmus nagu ikka, ta teatas, et läheb Cordobasse pidustustele. Jose juurdles Carmeni meelemuutuse üle ning kahtlustas et viimane maksab talle kätte. Kuulis, et Cordobas toimuvad härjavõitlused. Jose tormas sinna ning leidiski Carmeni. Mees oli marus nähes, kuidas Lucas ulatas mustlannale lehvi, mille ta oli härja küljest rebinud. Härg võttis Jose eest kätte maksta. Lucas kukkus koos hobusega üle kaela ning härg tormas neile mõlemale otsa. Üldine segadus pealtvaatajate hulgas ning Carmen oli juba kadunud. Jose läks majja kus Carmen välismaalaselt kella varastas. Ta ootas mustlannat ning to lõpuks saabuski. Jose, käskinud enesega kaasa tulla. Nad ratsutasid kogu öö ühte kõrvalisse ventasse.
Jose palus Carmencitalt viimast korda, et to temaga Ameerikasse tuleks ning uut elu alustaks, kuid viimane vastas alati eitavalt. Jose ütles, et ta on tüdinenud mustlanna armukesi tapmast, nüüd tapab ta mustlanna endi. Enne käis Jose veel eraku juurest läbi, et korraldada missa Carmenile. Seejärel suundus ta Carmencita juurde tagasi ning lausa anus, et to Ameerikasse tuleks, kuid Carmen oli oma otsuses kindel. Ta ütles, et ei armasta enam meest ning ei taha temaga olla. Jose tõmbas pussi välja ning surmas sellega Carmeni. Mattis laiba metsa ning kihutas Cordobasse end üles andma. Ta ütles, et oli tapnud Carmeni, kuid laiba asukohta ei paljastanud.
Tegelased:
Jose Lizarrabengoa- Jõuline, pikka kasvu mees. Vanust: kuskil 30-40 ringis ehk. Temperamendilt pigem rahulik kui kergesti ärrituv. Ilmselt on tegemist inimesega kes neelab enamuse probleemidest alla kui purskab need avalikkuse ette tekitades paanikaid/draamasid. Jose oli iseloomult aus ning sõbralik, ainus mis teda ei soosinud oli õnn.
Carmen- Välimuselt ülimalt veetlev mustlannade kohta, oma ilu oskas ta ka hästi kasutada meeste ninapidi vedamisel. Kuid seesama ilu võiski talle hukatuseks saada. Salakaval, petlik, kohati lapsik. Jäi mulje, et ta on oma parimas eas (välimust arvestades). Mustlanna nagu ta oli.. Nende elukäik on täis ühestkohast-teise jooksmist, petmisi, röövimisi. Ilmselt selline inimene ei tea isegi täpselt mis on tõsi ning mis on tema enda väljamõeldis.
Teadlane/välismaalane/rändur- Ilmselt on tegemist autori enesega.
Dancairo- Tundus sõbraliku ning ustava inimesena. Täpselt 50 aastane. Oli ustav oma jõugu liikmetele.
Huvitavate mõtetega tsitaadid:
„Koera ja hunti ei saa kauaks paari panna.“
„Ma kannan küll villa, aga lammas ma ei ole.“
„Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!“ (Jeesus K. on midagi sarnast V. Testamendis öelnud.)
„Endast rääkides, satud hoogu.“
„Jões, mis kohiseb, leidub kas palju vett või palju kive.“
Teose idee:
Autor annab ülevaate kurjategijate, mustlaste jms elust ja tõekspidamistest.
Lugejapoolne hinnang:
No mis seal salata. Naistega peab ettevaatlik olema (eriti veetlevatega) ükskõik mis rahvusest nad ka ei oleks, naine ning naiselikkus käib alati käsikäes (erandlikel juhtudel ei ole see nii). Ma usun, et paljud selle raamatu fännid sooviksid, et ka nende elus leiaksid aset sarnased sündmused, just nagu Josega juhtus. Niisiis võin väita, et väga paljude jaoks on raamat kõitev. Raamatut oli huvitav lugeda, sarnanes veidike Hollywoodi western filmidega ainult indiaanlasi ei olnud.
Olen väga väga ammu mustlasi kohanud, kahjuks olin nii väike, et mäletan ainult nende suurt vankrit ning heledat sõiduautot mille järel vanker ühendatud oli. Vankris oli igasugu kirju pudipadi, mida nad püüdsid meile maha müüa.
“Hamlet”
W. Shakespeare
Sisukokkuvõte.
Tegevus toimub renessanssi ajastul Taani kuningalossis ning selle ümbruses. Autor kirjeldab tegevuspaiku üsna napisõnaliselt, tihti on mainitud vaid toimumise koht (nt tuba kuningalossis vms).
1. Vaatlus.
Tunnimehed on valves, väljas on külm ning on öö. Järsku ilmub Taanimaa endise kuninga vaim. Valvurid on üllatunud ning otsustavad sellest prints Hamletile rääkida.
Toimub vestlus riiginõukogusaalis praeguse Taani kuninga Claudiuse, kuninganna Gertrudise, Poloniuse (nõunik/kantsler) ning Poloniuse poja Laertese vahel. Laertes palub luba lahkuda Prantsusmaale. Kuningas annab loa. Saabub Hamlet, kõik peale Hamleti lahkuvad pasunahääle saatel. Ilmub Horatio (Hamleti sõber) ning räägib vaimust kes oli nii sarnane endisele kuningale. Prints Hamlet soovib vaimu oma silmaga näha ning otsustab järgmisest vahikorrast osa võtta.
Laertes hoiatab oma õde Opheliat Hamleti eest. Viimane olevat Opheliasse armunud, kuid arvatakse, et ta ainult mängib neiuga. Ophelia võtab hoiatust kuulda ja lubab ta ei raiska Hamletile enam aega. Laertes lahkub Prantsusmaale.
Hamlet läheb vahikorda koos Horatio ja Marcellusega (kuninglik ihukaitseväelane). Jällegi on näpistav külm ja öö. Ilmub vaim, viipega kutsub ta Hamletit kaasa, to läheb. Vaim ütleb Hamletile, et on ta isa vaim ning räägib tõtt seoses surmaga. Ta ütles, et toimus mõrv mille saatis korda Hamleti lell, kuningas Claudius. Tänu mõrvale sai Claudius endale Taani kuninga tiitli ja kuninganna Gertrudi südame. Vaim kaob ning Hamlet nõuab kaaslastelt vannet, et nod ei räägiks kellelegi mis näinud olid.
2. Vaatlus.
Kuna Hamlet on silmapaistnud oma segadust tekitava käitumisega, siis kuningas ja kuninganna on otsustanud kutsuda Hamleti ülikoolikaaslased Guildensterni ja Rosencranzi. Viimaste ülesandeks jäi järgi uurida mis Hamletit vaevab ning mõtted kõrvale juhtima, Hamletit lõbustama oma kohalolekuga. Polonius kahtlustab, et Hamletit vaevab suur armuvalu Ophelia vastu.
Hamlet vestleb endiste ülikoolikaaslastega ja näeb neid läbi, ta küsib otse miks nad tegelikult tulid. Hamlet pigistab neist välja tõe ja saab teada, et neid kutsuti Tema Majesteedi poolt.
Lossi saabuvad näitlejad kellel on kavas anda üks etendus lossirahvale. Hamlet vestleb näitlejatega ning soovib teha etendust veidi ümber. Nimelt tahab Hamlet kindel olla, et Claudius on tõeline mõrvar lavastades endise kuninga mõrva näidendis, siis Claudiuse reaktsioonist võib näha kas tal on süü südamel ning vaim ei valetanud.
3. Vaatlus.
Polonius, Ophelia, kuningas ja kuninganna on audientsisaali vaheruumis. Nad otsustavad Hamleti lõksu püüda, et näha kas Hamleti probleemide taga on armastus. Teised peitsid end rippvaiba taha ning ainult Ophelia pidi jääma avalikult Hamletit ootama. Hamlet tuleb, kuid vestlusest saab aru, et mureks ei ole siiski vastamata armastus.
Lossi saal, lava eesriidega, istmed vaatajatele.
Etendus on peatselt algamas. Näitlejad lavastavad Hamleti isa surma ühe teise mõrva nime all, nimelt peab näidendist aru saama vaid kuningas Claudius. Selhetkel kui hakatakse mõrva näitemängus läbi viima saab kuningas Claudius aru, et lavastatakse tema kuritööd. Tema reaktsioonist võib Hamlet järeldada, et vaim rääkis tõtt.
Kuningas annab Guildensternile ja Rosencranzile käsu Hamlet kiiremas korras Inglismaale transportida ning annab neile kaasa kirja kus kästakse Hamlet Inglismaal hukata.
Kuninganna tuba: rippvaibad, istmed, toolid, voodi. Hamlet siseneb ja hakkab Gertrudiga. Eelnevalt on Polonius end rippvaiba taha peitnud, et vestlusest kuningale rääkida. Hamlet püüab ema silmad avada Claudiuse suhtes, kuid ema on liialt pimestatud ja arvab, et poeg on tõsiselt hulluks läinud. Polonius annab kogemata oma kohalolekust märku ja torkab rippvaiba sisse mõõgaga augu, surmates niiviisi Poloniuse. Lohistab Poloniuse välja ja lahkub.
4. Vaatlus.
Kuningas, Rosencranz ja Guildenstern ilmuvad kuninganna tuppa, Gertrud räägib mis oli juhtunud ning nimetab poja hulluks.
Hamlet saadetakse Inglismaale.
Laertes saabub Prantsusmaalt tagasi ning on marus oma isa surma pärast. Ta nõuab aru kuhu isa on maetud, kuid keegi ei tea kuhu Hamlet laiba jättis või mattis.
Laevamehed tõid Horatiole ja kuningale kirjad. Hamlet kirjutab (Horatiole), et merereisil Inglismaale olid nad langenud piraatide ohvriks (jääb mulje, et see oli lavastatud rünnak). Hamlet palub Horatiol temaga kohtuda.
Kuningas ütleb Laertesele, et Hamlet on ta isa tapnud, ning kättemaksuks lubab Laertes end tööriistana kasutada, et tappa Hamlet. Kuningal on plaan kahevõitlusest Laertese ja Hamleti vahel, kus esimese möök on terav ja mürgitatud. Lisaks sellele on ka varuplaan: Peeker milles on surmav jook. (Kuningas sai eelnevalt Hamletilt kirja kus to palub luba lossi ilmuda.) Ilmub Gertrud ja teatab Ophelia surmast, Ophelia uppus. Laertes, kuulnud oma õe surmast kurvastab veelgi...
5. Vaatlus.
Kaks kaevurit on surnuaias, üks lahkub kõrtsi viina järele, teine hakkab lauldes kaevama. Ilmuvad Hamlet ja Horatio. Kalmistule tuleb matuse rongkäik, eesotsas Claudius, Gertrud, Laertes ja vaimulik. Toimub matmine. Hamlet ja Horatio lähevad samuti matusetalitust jälgima. Hamlet saab aru, et tegemist on Ophelia matustega. Laertes näitab üles raevukust Hamleti vastu, see pahandab teda, kuid neid lahutatakse.
Riiginõukogusaal. Hamlet ja Horatio vestlevad. Hamlet räägib kuidas oli saatnud pilkava kirja Inglismaale, et Rosencranz ja Guildenstern hukata kohe kui nad peaksid Inglismaale jõudma. Saabub pisike ülepakutud riietega õukondlane ja küsib kas Hamlet on valmis kahevõitluseks Laertesega. Hamlet nõustub ja kõik seatakse valmis.
Hamlet on oskuste poolest Laertesest üle, kuid ootamatu liigutusega riivab Laertes Hamletit (mürgine tera). Hamlet vihastub ja torkab Laertesile surmava haava. Samal ajal on Gertrud kogemata joonud peekrist, kus oli surmav jook. Ta variseb kokku ja teatab, et on mürgitatud. Laertes tunnistab oma pattu ning ütleb, et kõiges on süüdi kuningas. Hamlet tapab kuninga sundides teda peekrist jooma ja torgates ta mõõgaga läbi. Sureb ka Hamleti ema. Laertes palub Hamletilt andeks ning sureb. Hamlet variseb kokku ja teatab Horatiole, et nüüd on temakord surra. Horatio soovib samuti end meeleheitest tappa, kuid Hamlet ei luba. Ta käsib Horatiol olla tunnistajaks kõigele sellele mis oli juhtunud. Seejärel Hamlet sureb.
Fortinbras (Norramaa prints) saabub lossi ja teatab, et sõjakäik Poola oli edukas. Nähes seda veretööd mis oli toimunud nõuab ta seletust. Saabuvad ka Inglismaa saadikud, nad teatavad, et Guildenstern ja Rosencranz on hukatud. Horatio soovib kõik ära rääkida.
Teose tegelased: (Nii nagu raamatu esimestel lehtedel on antud)
Claudius, Taanimaa kuningas
Hamlet, Taanimaa prints, kadunud kuninga poeg, praeguse vennapoeg
Polonius, kantsler
Horatio, Hamleti sõber
Laertes, Poloniuse poeg
Valtemand, Cornelius - Norramaale lähetatavad saadikud
Rosencrantz, Guildenstern - Hamleti endised ülikoolikaaslased
Osric, keigarlik õukondlane
Rüütel
Vaimulik
Marcellus, Bernardo, Francisco - kuninga ihukaitseväelased
Reynaldo, Poloniuse teener
Neli-viis näitlejat
Kaks hauakaevajat
Hamleti isa vaim
Fortinbras, Norramaa prints
Norra pealik
Inglismaa saadikud
Getrud, Taanimaa kuninganna, Hamleti ema
Ophelia, Poloniuse tütar
Lisaks veel õukondlased, nende naised, sõdurid, meremehed, käskjalad ja teenrid.
Tähtsamate tegelaste iseloomustus:
Hamlet oli kaval ning õnn soosis teda mitmel korral. Tal oli osav suuvärk ning armastas filosofeerida. Ülekõige vihkas lipitsemist, silmakirjalikust, teeseldud tarkust, võimuiha ja enesekesksust.
Horatio ustav sõber ning tark nõuandja.
Claudius himustas kõike mis talle ei oleks tohtinud kuuluda. Iseloomustavad sõnad: Võimuiha, võltsau.
Gertrud truudusetu oma pojaisale. Mõnevõrra kergeusklik ja pime. Siiski südames soe ja hell.
Konflikt:
Hamlet on vihane oma ema peale, kes liiga kiiresti pärast isa surma uuesti abiellus, lisaks sellele saab Hamlet teada, et isa mõrvariks oli ema uus abikaasa. See tekitab prints Hamletis pahameelt ning kaaslased ei saa aru miks ta on nii masenduses või koguni hull.
Tsitaadid:
“Kuni rohi kasvab, sureb rumal hobune nälga.”
“Kelm jutt suigub narri kõrvas.”
“Inimene on tühja asja sarnane, tema päevad lähevad mööda kui vari.”
“Inimene võib kala kinni püüda ussiga, kes on söönud kuningat ja süüa kala kes selle ussi ära õgis.”
“Teist inimest hästi tunda tähendab iseennast tunda.”
“Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks”
W. Shakespeare
Sisukokkuvõte.
Tegevus toimub renessanssi ajastul Taani kuningalossis ning selle ümbruses. Autor kirjeldab tegevuspaiku üsna napisõnaliselt, tihti on mainitud vaid toimumise koht (nt tuba kuningalossis vms).
1. Vaatlus.
Tunnimehed on valves, väljas on külm ning on öö. Järsku ilmub Taanimaa endise kuninga vaim. Valvurid on üllatunud ning otsustavad sellest prints Hamletile rääkida.
Toimub vestlus riiginõukogusaalis praeguse Taani kuninga Claudiuse, kuninganna Gertrudise, Poloniuse (nõunik/kantsler) ning Poloniuse poja Laertese vahel. Laertes palub luba lahkuda Prantsusmaale. Kuningas annab loa. Saabub Hamlet, kõik peale Hamleti lahkuvad pasunahääle saatel. Ilmub Horatio (Hamleti sõber) ning räägib vaimust kes oli nii sarnane endisele kuningale. Prints Hamlet soovib vaimu oma silmaga näha ning otsustab järgmisest vahikorrast osa võtta.
Laertes hoiatab oma õde Opheliat Hamleti eest. Viimane olevat Opheliasse armunud, kuid arvatakse, et ta ainult mängib neiuga. Ophelia võtab hoiatust kuulda ja lubab ta ei raiska Hamletile enam aega. Laertes lahkub Prantsusmaale.
Hamlet läheb vahikorda koos Horatio ja Marcellusega (kuninglik ihukaitseväelane). Jällegi on näpistav külm ja öö. Ilmub vaim, viipega kutsub ta Hamletit kaasa, to läheb. Vaim ütleb Hamletile, et on ta isa vaim ning räägib tõtt seoses surmaga. Ta ütles, et toimus mõrv mille saatis korda Hamleti lell, kuningas Claudius. Tänu mõrvale sai Claudius endale Taani kuninga tiitli ja kuninganna Gertrudi südame. Vaim kaob ning Hamlet nõuab kaaslastelt vannet, et nod ei räägiks kellelegi mis näinud olid.
2. Vaatlus.
Kuna Hamlet on silmapaistnud oma segadust tekitava käitumisega, siis kuningas ja kuninganna on otsustanud kutsuda Hamleti ülikoolikaaslased Guildensterni ja Rosencranzi. Viimaste ülesandeks jäi järgi uurida mis Hamletit vaevab ning mõtted kõrvale juhtima, Hamletit lõbustama oma kohalolekuga. Polonius kahtlustab, et Hamletit vaevab suur armuvalu Ophelia vastu.
Hamlet vestleb endiste ülikoolikaaslastega ja näeb neid läbi, ta küsib otse miks nad tegelikult tulid. Hamlet pigistab neist välja tõe ja saab teada, et neid kutsuti Tema Majesteedi poolt.
Lossi saabuvad näitlejad kellel on kavas anda üks etendus lossirahvale. Hamlet vestleb näitlejatega ning soovib teha etendust veidi ümber. Nimelt tahab Hamlet kindel olla, et Claudius on tõeline mõrvar lavastades endise kuninga mõrva näidendis, siis Claudiuse reaktsioonist võib näha kas tal on süü südamel ning vaim ei valetanud.
3. Vaatlus.
Polonius, Ophelia, kuningas ja kuninganna on audientsisaali vaheruumis. Nad otsustavad Hamleti lõksu püüda, et näha kas Hamleti probleemide taga on armastus. Teised peitsid end rippvaiba taha ning ainult Ophelia pidi jääma avalikult Hamletit ootama. Hamlet tuleb, kuid vestlusest saab aru, et mureks ei ole siiski vastamata armastus.
Lossi saal, lava eesriidega, istmed vaatajatele.
Etendus on peatselt algamas. Näitlejad lavastavad Hamleti isa surma ühe teise mõrva nime all, nimelt peab näidendist aru saama vaid kuningas Claudius. Selhetkel kui hakatakse mõrva näitemängus läbi viima saab kuningas Claudius aru, et lavastatakse tema kuritööd. Tema reaktsioonist võib Hamlet järeldada, et vaim rääkis tõtt.
Kuningas annab Guildensternile ja Rosencranzile käsu Hamlet kiiremas korras Inglismaale transportida ning annab neile kaasa kirja kus kästakse Hamlet Inglismaal hukata.
Kuninganna tuba: rippvaibad, istmed, toolid, voodi. Hamlet siseneb ja hakkab Gertrudiga. Eelnevalt on Polonius end rippvaiba taha peitnud, et vestlusest kuningale rääkida. Hamlet püüab ema silmad avada Claudiuse suhtes, kuid ema on liialt pimestatud ja arvab, et poeg on tõsiselt hulluks läinud. Polonius annab kogemata oma kohalolekust märku ja torkab rippvaiba sisse mõõgaga augu, surmates niiviisi Poloniuse. Lohistab Poloniuse välja ja lahkub.
4. Vaatlus.
Kuningas, Rosencranz ja Guildenstern ilmuvad kuninganna tuppa, Gertrud räägib mis oli juhtunud ning nimetab poja hulluks.
Hamlet saadetakse Inglismaale.
Laertes saabub Prantsusmaalt tagasi ning on marus oma isa surma pärast. Ta nõuab aru kuhu isa on maetud, kuid keegi ei tea kuhu Hamlet laiba jättis või mattis.
Laevamehed tõid Horatiole ja kuningale kirjad. Hamlet kirjutab (Horatiole), et merereisil Inglismaale olid nad langenud piraatide ohvriks (jääb mulje, et see oli lavastatud rünnak). Hamlet palub Horatiol temaga kohtuda.
Kuningas ütleb Laertesele, et Hamlet on ta isa tapnud, ning kättemaksuks lubab Laertes end tööriistana kasutada, et tappa Hamlet. Kuningal on plaan kahevõitlusest Laertese ja Hamleti vahel, kus esimese möök on terav ja mürgitatud. Lisaks sellele on ka varuplaan: Peeker milles on surmav jook. (Kuningas sai eelnevalt Hamletilt kirja kus to palub luba lossi ilmuda.) Ilmub Gertrud ja teatab Ophelia surmast, Ophelia uppus. Laertes, kuulnud oma õe surmast kurvastab veelgi...
5. Vaatlus.
Kaks kaevurit on surnuaias, üks lahkub kõrtsi viina järele, teine hakkab lauldes kaevama. Ilmuvad Hamlet ja Horatio. Kalmistule tuleb matuse rongkäik, eesotsas Claudius, Gertrud, Laertes ja vaimulik. Toimub matmine. Hamlet ja Horatio lähevad samuti matusetalitust jälgima. Hamlet saab aru, et tegemist on Ophelia matustega. Laertes näitab üles raevukust Hamleti vastu, see pahandab teda, kuid neid lahutatakse.
Riiginõukogusaal. Hamlet ja Horatio vestlevad. Hamlet räägib kuidas oli saatnud pilkava kirja Inglismaale, et Rosencranz ja Guildenstern hukata kohe kui nad peaksid Inglismaale jõudma. Saabub pisike ülepakutud riietega õukondlane ja küsib kas Hamlet on valmis kahevõitluseks Laertesega. Hamlet nõustub ja kõik seatakse valmis.
Hamlet on oskuste poolest Laertesest üle, kuid ootamatu liigutusega riivab Laertes Hamletit (mürgine tera). Hamlet vihastub ja torkab Laertesile surmava haava. Samal ajal on Gertrud kogemata joonud peekrist, kus oli surmav jook. Ta variseb kokku ja teatab, et on mürgitatud. Laertes tunnistab oma pattu ning ütleb, et kõiges on süüdi kuningas. Hamlet tapab kuninga sundides teda peekrist jooma ja torgates ta mõõgaga läbi. Sureb ka Hamleti ema. Laertes palub Hamletilt andeks ning sureb. Hamlet variseb kokku ja teatab Horatiole, et nüüd on temakord surra. Horatio soovib samuti end meeleheitest tappa, kuid Hamlet ei luba. Ta käsib Horatiol olla tunnistajaks kõigele sellele mis oli juhtunud. Seejärel Hamlet sureb.
Fortinbras (Norramaa prints) saabub lossi ja teatab, et sõjakäik Poola oli edukas. Nähes seda veretööd mis oli toimunud nõuab ta seletust. Saabuvad ka Inglismaa saadikud, nad teatavad, et Guildenstern ja Rosencranz on hukatud. Horatio soovib kõik ära rääkida.
Teose tegelased: (Nii nagu raamatu esimestel lehtedel on antud)
Claudius, Taanimaa kuningas
Hamlet, Taanimaa prints, kadunud kuninga poeg, praeguse vennapoeg
Polonius, kantsler
Horatio, Hamleti sõber
Laertes, Poloniuse poeg
Valtemand, Cornelius - Norramaale lähetatavad saadikud
Rosencrantz, Guildenstern - Hamleti endised ülikoolikaaslased
Osric, keigarlik õukondlane
Rüütel
Vaimulik
Marcellus, Bernardo, Francisco - kuninga ihukaitseväelased
Reynaldo, Poloniuse teener
Neli-viis näitlejat
Kaks hauakaevajat
Hamleti isa vaim
Fortinbras, Norramaa prints
Norra pealik
Inglismaa saadikud
Getrud, Taanimaa kuninganna, Hamleti ema
Ophelia, Poloniuse tütar
Lisaks veel õukondlased, nende naised, sõdurid, meremehed, käskjalad ja teenrid.
Tähtsamate tegelaste iseloomustus:
Hamlet oli kaval ning õnn soosis teda mitmel korral. Tal oli osav suuvärk ning armastas filosofeerida. Ülekõige vihkas lipitsemist, silmakirjalikust, teeseldud tarkust, võimuiha ja enesekesksust.
Horatio ustav sõber ning tark nõuandja.
Claudius himustas kõike mis talle ei oleks tohtinud kuuluda. Iseloomustavad sõnad: Võimuiha, võltsau.
Gertrud truudusetu oma pojaisale. Mõnevõrra kergeusklik ja pime. Siiski südames soe ja hell.
Konflikt:
Hamlet on vihane oma ema peale, kes liiga kiiresti pärast isa surma uuesti abiellus, lisaks sellele saab Hamlet teada, et isa mõrvariks oli ema uus abikaasa. See tekitab prints Hamletis pahameelt ning kaaslased ei saa aru miks ta on nii masenduses või koguni hull.
Tsitaadid:
“Kuni rohi kasvab, sureb rumal hobune nälga.”
“Kelm jutt suigub narri kõrvas.”
“Inimene on tühja asja sarnane, tema päevad lähevad mööda kui vari.”
“Inimene võib kala kinni püüda ussiga, kes on söönud kuningat ja süüa kala kes selle ussi ära õgis.”
“Teist inimest hästi tunda tähendab iseennast tunda.”
“Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks”
Subscribe to:
Posts (Atom)